Rannamelu, surmad, tatoveeringud ja tissid / Tai, Koh Chang

DCIM100GOPROGOPR0549.JPG

Kuna suvekuudest juba pea kaks kuud möödas, ei kannata me pärnakatena nii pikka perioodi just eriti hästi ja tahtsime algul kohe päikese alla kuskile ranna äärde vedelema minna. Kuue kuu reisiplaanid ka ju vaid laias laastus tehtud, detailsemat puslet siin aega kokku panna küll ning enamus selgub nagunii käigu pealt. Vaatame, mis elu ette viskab.

Olles varemalt käinud Tai saartest Phuketil, Koh Phanganil, Phi Phil, Koh Lantal, Koh Taol ja võib-olla veel kuskil, mis kohe ei meenu, valisime seekord Tai suuruselt teise saare – Koh Changi, mille turismibuum algas hiljem kui eelpool mainitud saartel ja on igatpidi metsikum. Siin on näiteks püütoneid, oujee.

DCIM100GOPROGOPR0533.JPG

Kambodžale suhteliselt lähedal asuv Koh Chang on 70-80% ulatuses kaetud metsiku džungli ja mägedega ning moodustab Tai mereväele kuuluva rahvuspargi, mis annab lootust, et kõike aegamööda täis ei ehitata ja floora ning fauna säilib veel mõnda aega inimrämpsust puutumata.

Mööda rannikut viib ümber saare (peaaegu, ühel hetkel siiski katkeb ja tiiru peale teha ei saa) vaid üks põhitee, muutes siin ringi liikumise suhteliselt aeganõudvaks ja eriti ohtlikuks. Roller on Aasias põhiline liiklusvahend oma praktilisuse poolest ja eriti saartel on marraskil või sidemetes valgenahaliste (enamasti, kuid väga palju ka kohalikke) nägemine igapäevane vaatepilt. Oleme ka ise varasemalt rolleriga matsu pannud ja teadvustame endale mägiste teede ohtlikkust, kuid teised Tai saared, kus käinud oleme, on Koh Changi liiklusoludega võrreldamatud!

Oleme rolleril veerelnud nii mudastes pilpakülades keset pärapõrgut paduka käes Vietnamis kui tolmustel, libedatel, käänulistel teedel mujal Aasias, kuid siin ei julge me rolleri otsa kordagi istuda. Möödunud aastal hukkus Koh Changil kohalike väidetel liiklusõnnetustes 67 inimest. ATVsid, mis oleks siin parimaks liiklusvahendiks, vist ei rendita, või kui, siis vaid koos giidiga džungliretkedeks. Niisiis vedeleme enamus ajast Lonely Beachil, seljakotirändurite rannas, mis kubiseb bangalotest ja erinevatest külalistemajadest ning pole veel suurtest hotellidest ja lühipuhkusel olevatest venelastest rikutud. Vajaduse korral tõstame tee ääres näpu püsti ja ega siin kastiautodest taksosid kaua ootama pea, mis vuravad ühest rannast teise iga päev ja öö. Hüppa aga kasti, millal tahad. Ära ainult kaassõitjate tissi katsu, nagu ühes kastiautos kaunikesti keelava karikatuurikleepsu näol märku anti. Ja paljaid tisse on siin küll nagu ühele õigele Tai rannale kohane. Populaarsemad paistavad olevat prantslannade omad.

img_3048

OOKEANIGA EI NUSSITA

Saabusime Koh Changile veits vara ehk vihmaperioodi lõpus ja iga päev on vähemal või rohkemal määral sadanud, kuid laias laastus on siin veedetud üle nädala aja jooksul ilm iga päevaga paremaks läinud ja päikese käes kõrbemise aega oleme saanud omajagu. Aga juba teisel päeval, mil tuul veel valju ja lained suured ning vahutavad olid, saime taaskord reality-checki osaliseks.

Tõstatan taas veealuste hoovuste teema, sest nägime pealt järjekordse inimese looja karja minekut. Teadvusetuna veest välja toodud noormeest elustati meist paari meetri kaugusel ligi 30 minutit, kuni saabus kiirabi. Esimene kohale jõudnud meedik töllerdas teadvusetuni jalutussammul, peagi saabusid ka ülejäänud. Katsuti pulssi ja võeti seejärel välja šokiaparaat (kuidas iganes seda ka ei kutsuta), mis oli unustatud laadima panna ja ei töötanud!!! Seejärel jätkati elustamist, ühendati manuaalse hapnikuballooni külge ja pumbati edasi, kuni ta lõpuks üle poole h kaldal teadvusetuna olles kanderaamil minema viidi. Pole aimugi, kaua ta veel vees teadvusetu oli olnud. Küla pealt kuulsime, et mõned päevad oli ta haiglas veel koomas olnud ja läinud ta nüüdseks ongi. Karta oli, sest tema sinakas-hallis kehas ja klaasistunud silmades oli puudu see kõige olulisem värv – elu värv. Vist oli inglise-itaallane.

Kuna endal on valusad kogemused möödunud aastal Sri Lankal hoovuste tõttu peaaegu uppudes, kuni surfarid mu viimasel hetkel enne vee alla vajumist päästsid, siis tahan kõigile südamele panna, kes ookeanisse ujuma satuvad – olge ettevaatlikud! Tutvuge hoovustest pääsemisega siin! Tean, et teooria muidugi lihtne, aga reaalsus võib olla väga-väga raske. Ilma abistava ujukita on ka abivajajat mõttetu päästma minna, te ei tule ise elusana kaldale. Parem on vahutavate lainetega üldse mitte ujuma minna või piirduda basseiniga, mis meil, muide, on oma bangalohurtsikus (300bahti ehk 8€ öö) otse veranda ees.

img_3041

DCIM100GOPROGOPR0335.JPG

DCIM100GOPROG0070597.JPG

AITAB JAMAST, TEGELT ON SIIN ÜLIMÕNUS!

Antiturismi propagandat ma Koh Changile siiski teha ei taha. Uppumisi pidi iga aasta vähemalt Lonely Beachil olema üks-kaks, alati vihmaperioodi lõpus, mil inimesed ei oska veel hästi ookeani hinnata, aga oleme nüüdseks ilma paranedes pea iga päev meres ujumas käinud. Vesi on peaaegu täiesti lainetu, läbipaistev ja mõnus nagu ühes mõnusas rannas olema peab. Ja kõik on turvaline, kui ilm on ilus. Saab snorgeldada, kayakitada lähedal asuvatele väiksematele asustamata saartele jne.

DCIM100GOPROGOPR0448.JPG

Seltskond on meil siin muidu mõnus – iga päev tinutavad tšehhid-slovakid, üks tore norralanna, mõned hispaania pepud ja prantsuse buubid jne. Üks gei on siiski aeg-ajalt veidi morn, sest lähedal asuvad tinderdajad saadavad küll usinalt nokupilte, kuid nägu varjavad hoolikamalt. Kes on seljakotiga kuskil reisinud ja rändurite keskel aega veetnud, teab isegi, et juttte rännakutest ja juhtumistest sellises keskkonnas jätkub lõputult. Mitu päeva järjest oli norralannaga plaanis seeni manustada ja ta oli nõus kenasti gopro endale otsaette panema ja meid kogu tripi jooksul filmima, aga sedapuhku selleni ei jõudnudki. Ehk mõni teine kord kuskil mujal. Mälestused mõne aasta tagusest Indoneesiast ja Gili saarte seentest on veel eredalt meeles ja mingit hullu tungi ka pole.

Meie majutuskohaks on Siam Hut Resort, kui kellelgi siia asja. Mitte segi ajada veidi eemal oleva Siam Beach Resortiga, mis sedapuhku on ka päriselt resort, mitte suvauberik tiitliga “resort”, nagu igaüks end siin nimetada armastab. Bangalo on pigem kehvapoolne. Sama raha ehk 8-12€ saab Aasias väga korralikke bangalosid ka, kuidas kunagi. Privaatne vannituba, sääsevõrk ja fan on siiski olemas ehk kõik eluks vajalik. Vetsupott on sedapuhku küll kõige miniatuursem, mida näinud olen. Samahästi võiks lihtsalt kükitada. Ja vett peab kopsikuga peale viskama, aga pohui. Iga päevaga läheb see aina vähem korda. Gekod tubades on alati teretulnud nähtus, kuna nad söövad sääski. Veidi suurema sisaliku, Guiseppe, kes armastab erinevates hüttides käia, peab küll ära ajama, sest vennike on jube lärmakas. Ühel korral peaaegu pidime siiski hütti vahetama, sest sipelgad olid kõik seinad katnud ja ju jäime nende majaehitusele ette. Putukatõrjega massimõrv ja võisime oma idülli jätkata.

img_3157

Väga sageli on 10€ ja 50€ per öö majutuskohtade vahe vaid selles, et kallimas on telekas, mida nagunii kunagi ei vaata või mõni pakendatud hambahari. Pikaajalisem rändur teab isegi, et hambaharja saab poest peaaegu tasuta ja seep ning WC paber on igaks juhuks endal alati kaasas. Ja kui kuskil ööbides jääb vetsupaberit üle, siis lendab see alati seljakotti, kuna rulli kaupa müüdavad võivad aeg-ajalt olla suhteliselt kallid. Pealegi kulub seda siin rohkem, kuna see on nii õhuke ja ühtlasi asendab igasuguseid muid majapidamiseks mõeldud salvrätte. Ka kohvikutes.

Siam Hut on tuntud kui “Every friday night international beach party”. Tundub, et hooaeg võtab siin alles hoogu, sest peod on 10-30 inimesega, kuid mida kõrghooajale lähemale, võib ka mitmesaja inimese pidusid olla. Kannatamatute kohalike poolt “organiseerituna” käib siin igal õhtul muss täie rauaga pea iga päev. Nii et kõrvatropid on teretulnud ja kui need ei aita, tuleb ennast lihtsalt täis juua, et magada saaks. Vähemalt ei mängi nad enam iga õhtu sama mussi, sest kinkisin kohalikule DJle mõnikümmend gigabaiti Eesti DJdelt kaasa võetud haussi, tehnot, hiphopi ja muud head-paremat (shout out to our kids DJ Kevin Park ja Sinise Aura Laura!).

PEALE RANNA, PEO JA PILLERKAARE

Saarte elu käib teatavasti omas rütmis ja võib olla suhteliselt üksluine, kui enda päevi sisustada ei oska. Niisiis tegime tatoveeringud! 32-aastane Lek, kes minu jala ananassiga ja Marlee oma elevandiga kaunistas, on bambusega ehk traditsioonilises stiilis tatoveerinud juba 14 aastat. Tase tundub olevat tegelt kõigil kohalikel artistidel üpris hea, nii et määravaks kujunes peaasjalikult hind, mida tuleb ise kaubelda. Alati ei õnnestu. Meie omad läksid kokku maksma 2200 bahti ehk ca 58€. Võrreldes muude kuuldud ja kaubeldud hindadega tundub, et tegime hea diili.

img_3127

img_3124

“Chang” tähendab tai keeles elevati, nii et igati asjalik ja erudeeritud valik Marlee poolt, eks! Ananass mulle? Why the fuck not!? Hiljem mõtlesin muidugi diibi seletuse sellele, et pineapple’it meil Eestis ei kasva, küll aga on meil ohtralt pine ja apple’id. Jalga vaadates peaks see mulle meenutama, kui liiga kaua kodus olen olnud, et on taas aeg kuskile rändama minna, kus kasvavad pineapple’id. Mul on prillid, järelikult võin diipi panna.

img_3144

Veidi tatokapededele infot, et bambustehnika on võrreldes masinaga kas sama valus või vähem valus, sõltuvalt valulävest. Mulle oli meeldiv närvikõdi, masin tavaliselt piinarikas. Paraneb ülikiirelt. Ei mingit paistetust ja mitte tilkagi verd! Tegime tatoveerimiskunstniku juures, mitte tasuta mungakloostris, seetõttu, et sitaks äge on küll munkadel lasta aurat lugeda ja otsutada, kui suurt ja mis mantraid nad su kehale tatoveerivad, aga oma tindipotsikut nad pärast iga “klienti” ei vaheta. “Salong” kus end toksida lasime, nägi küll Euroopa standardeid silmas pidades räpane ja arhailine (ehk ülicool) välja, kuid tüübi tööpind oli puhas ja silme all kõik tipp-topp desinfitseeritud. Sain ka spets enda jaoks valmistatud bambusnõela hiljem suveniirina kaasa.

LÕPUMÖLA

Hauss tiksub, mu pooleks lõigatud suurde Sprite’i plastikpudelisse tehtud Thai Vodka (700ml pudel poes 200 bahti ehk 5,5€) koks hakkab lõpule jõudma, Marleel on mu alukad pestud ja nüüd igavleb ning pean jutu kokku tõmbama. Enamus lugejaid andsid nagunii juba alla pärast esimest kahte lõiku. (Laigi ja sheeri postitust, kui pidasid lõpuni vastu! wink-wink)

Koh Changil on 5 suuremat koske ja vihmaperioodi lõpus on need kõige võimsamad. Ronisime ühe juurde ja nägime ka kärestikus, kus sobilikum ujuda oli, üht ca poolemeetrist kilpkonna. Chill vana, tundis meie vastu sama palju huvi kui meie tema vastu. Vist oli üks neist liikidest, mis on pehme kilbiga.

Iga päev läheb päike looja veidi enne kuute õhtul. Enne imelist taevast annavad päikeseloojangu ajast märku džunglis jauravad suitsiid-kriketid (ma vähemalt arvan, et tegu on selle liigiga), kes kõrgel sagedusel pinisemist alustavad kuni sagedus nii valjuks jõuab, et nad õhku lendavad. Jah, selline liik on olemas. Päike kukub siin ca 15-minutiga.

img_3160

Saarel on turistide jaoks ka igast krokodilli ja mao šõud ning põhiatraktsiooniks elevantidega džunglis retkedel käimine, nendega koos vees möllamine jne. Elevandid ei ole siit saarelt pärit, vaid siia toodud. Kuna väike Aasia elevandike kannatab oma seljal kanda vaid maksimaalselt ca 150kg ja kaks paksu värdjat + kanderaam ületab pea alati selle kaalu, mis elevandile selga topitakse, ei oleme me nendega sõitma läinud ega toeta turismiharusid, mis loomi piinavad. Kui inimeste sõidutamine välja jätta, tundub vandudel siiski siin suhteliselt mõnus olevat. Suured karjamaad chillimiseks vähemalt.

Päikese loojudes kaunistavad silmapiiril horisonti neoonrohelised tuled, milleks on väikesed kalapaadid. Tuledega nimelt meelitavad nad kalmaare veepinnale, et neid kergemini kinni püüda. Mida rannikule lähemal, seda rohkem me mereande sööme. Võrreldes näiteks Indiaga, tähendavad siin igasugused nuudlid või riisid seafoodiga vaid kalmaare ja krevettte. Indias on ka kala toidu sees. Kui siin kala tahad, pead eraldi roa võtma. Krabisid on ka igasuguses suuruses. Lobstereid pole näinud, aga kindlasti on neidki siin.

Kui päike loojunud, on õhtusöögi aeg ja ca kella 21-22 paiku hakkavad pidulised erinevatesse kohtadesse kogunema, kus valjemalt muusikat mängitakse. Ja nii päikesetõusuni välja, mis on iga päev kell 6 hommikul. Ja ilmselgelt sitaks kaunis vaatepilt!

Selline see saare elu on. Mõni öö satud liiklusõnnetusse, aga vähemalt iga öö saad soovi korral keppi. Kas mõne turisti, ränduri, prostituudi või ladyboy käest, seda vaata juba ise.

Taisse tuleme alati tagasi, Koh Changilt põrutame otse Birmasse.

PS! Turistidel ja ränduritel pole peaaegu, et mitte midagi ühist. Liikide erinevused – turist on lühipuhkusel ja soovib vaatamata rahvahordidele läbi käia kõik vaatamisväärsused. Tunned nad ära üldjuhul veidi närvilise ja nõudliku käitumismaneeri järgi, sageli eeldavad nad, et saavad kõikjal hakkama oma emakeeles. Ränduri tunned ära pesemata riiete odööri ja tagasihoidliku ülalpidamise järgi. Rändur teeb nädalapäevadel vahet vaid lemmikbaaride happy hour’ite järgi ja sageli ei oska ta vastata küsimusele, kui kaua ta parasjagu kuskil viibinud on või kuhu ta järgmisena suundub.

PS2! Ole vunts ja sheeri kama.

Näeme hiljem, alligaator!
Pok

img_3023
Duck noodle soup 50bahti ehk ca 1,3€
img_3033
Crisby pork with waterspinach and rice 50bahti
img_3049
Seafood red curry 70bahti (1,8€), Fried flat noodles with seafood 70bahti, Chang 60bahti (1,5€)
img_3197
Fried green curry rice and fired noodles with seafood, mõlemad 60bahti (1,5€)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s