Veripunased suud, tuimad mungad ja ritsikasnäkid / Yangon, Myanmar (Birma)

Varahommikul startisime Koh Changilt Bangkoki lennujaama, kust lendasime Yangoni (vana nimega Rangoon), Myanmari endisesse pealinna, et sealt tasapisi mööda maismaad põhja poole liikuda. Tavaliselt liigutakse Myanmaris vastupidisel suunal – Mandalayst Yangoni poole. 2014. aasta ametlike andmete poolest elas Yangonis ca 7,5 miljonit inimest, tegelikkuses loomulikult rohkem.

GOPR0826.JPG
Tüüpiline Yangoni väike kõrvaltänav


Hilisõhtul jõudsime Yangoni. Kiire rahavahetus lennujaamas, suvaliste rändurite kaasamine taksosõidu jagamisse, et veidi säästa, ja olimegi Yangoni hiinalinnas, kus mama ja papa olid meile kenasti juba ööbimise välja vaadanud – eriti lebo.

Raha vahetamisel on Birmas paremad kursid pankades ja lennujaamades. Tais ja Birmas on mõistlikum vahetada eurosid-dollareid kohaliku valuuta vastu, sest ATMid ja kodu- ning kohalikud pangad nöörivad igalt väljavõetud summalt kokku ligi 5% vahendustasu. Myanmaris peavad dollarid-eurod, mida vahetada soovid, olema ideaalsed – triiksirged ja ühegi kortsuta. Vastu saadavad viie või kümne tuhandesed kyatid on enamasti tuttuued, järjestikuse seerianumbriga kupüürid, mille esmakasutajaks on olla privileeg just sinul. Pankade külastamine on omaette vaatepilt- keset saali kallatakse kummuli kartulikoti täied rahapatakaid, mida sealsamas põrandal sorteeritakse.

Yangon oli mu vanemate Myanmari tripi lõpp-punktiks, nii et hea oli kohe veidi sissejuhatust ja muljeid kuulda. Edasi panid nad Taisse, nii et selle reisi jooksul vaikselt perekondlikuks traditsiooniks kujunema hakkavaid kohtumisi Aasias enam teha ei saa. Viimati ristusid me teed möödunud aastal Indias, Varkalas.

Paar-kolm päeva on täpselt paras ja mõnus aeg vanematega ringi chillida, sealt edasi hakkavad soovid, tempo ja elustiil tasapisi üksteisest kaugenema. Reisides tulevad inimeste head ja vead ning sarnasused-erinevused kõige kiiremini välja, nii et vaadake ette, kulla noorpaarid, kes te enda värskete partneritega suurejoonelisi ja pikaajalisi reisiplaane teete! 🙂 Ja kui teis peitub rändurikihk, siis hoidke sõpru, kellel samasugune kirg. Paljud unistavad seljakotiga ringi trippimisest, aga vähesed jõuavad tegudeni. Kulutused on küll kõigil individuaalsed, aga kui tahta, kulub siin kuu lõikes vähem raha kui Eestis.

Saan aru küsimuse tagamaadest, miks iga inimest Eestis esmalt huvitab see, kui palju kulub, et endale midagi sellist lubada nagu me endale lubame. Vastus on lihtne ja samas keeruline – nii palju, kui tahad või võimalik on. Saab hakkama ka kolme-nelja saja euroga kuus, aga oleme seda meelt, et kui juba nii kaugele tulla, siis tasuks eelarvet ligi poole võrra suurendada, et saaksite endale lubada rohkem elamusi. Pole meie arvates mõtet nii huvitavates kohtades olla olukorras, kus endale mitte midagi peale söögi, ööbimise ja transpordi lubada ei saa. Vahel tahaks ju snorgeldada, sukelduda, mõnda vaatamisväärsust külastada või mida iganes. Ja kaksi on majutust lihtsam kanda kui üksi, sest sageli pole üheseid tube. Alternatiiv on muidugi kambakesi  võõrastega kuskil dormis olla – variant, mida me vaid hädavajadusel kasutame, kuid ka see ei pruugi olla odavam kui kahekesi tuba jagada. Mõni suudab muidugi nädalaga enda kuu eelarve sirgu lüüa, kui lepite hindadega, mis teile esmapilgul öeldakse 🙂

Esmamuljed Myanmarist

Yangonis ja üleüldse Birmas on veidi India vaibi – Yangonis on prügi kõikjal tänavatel, mida sealsamas ka põletatakse. See loob mõnel õhtupoolikul või varahommikul samas lahedalt apokalüptilise vaatepildi. Rotid liduvad üle varvaste ja asjaajamine on küll lihtsam kui Indias, aga võrreldes muu Aasiaga veidi keerulisem. Osad paigad, maanteed ja piirkonnad on välismaalastele keelatud ja ligipääs lubatud vaid valitsuse loal, kui üldse.

IMG_3353.JPG
Nagu alati, saavad kõik uues ja võõras riigis esmalt veidi lüpsta, kui asjade tõelist väärtust ei tea. Sedapuhku jalatsiparanduses.

Kuigi netist võite lugeda, et wifit leidub pea kõikjal Myanmaris ja enamus majutusasutustes on see teoreetiliselt olemas ehk levi näitab olevat põhjas, kuid tegelikkuses on see sitt lausa košmaarne. Seitsmes Aasia riigis, kus varem käinud oleme, pole nii kehva wifit kohanud. Aastal 2000 oli Eestis ka kiirem nett kui siin praegu, aga hakuna matata ja OM ning on, mis on. Myanmari postitused tulevad seetõttu tõenäoliselt alles tagantjärgi.

Inimesed on siin muidu ääretult sõbralikud ja välismaallastesse suhtutakse heatahtlikult ning uudishimulikult. Ühes sõbralikumad Aasias kindlasti! Inglise keelega saab hakkama, aga räägivad nad siin seda vähem kui mõnes muus Aasia riigis. Keeleoskust julgeks võrrelda Põhja-Vietnamiga – ei midagi hullu, kel käed-jalad küljes ja WC paberi ostmisel suuga kärtsu peeru julged imiteerida või näpuga mõne soovitava söögi poole osutada. Siinkandis ei ole meid kõiki puudutavad kehalised vajadused mingi häbiasi vaid loomulik igapäeva osa.

Enamus naistel, kuid ka paljudel meestel, on nägu määritud. Tegemist on traditsioonilise meigiga, mis koosneb ühe puu juurest ja veest. Meik kaitseb ka päikese eest ja on ka nahale kasulik. Nägu määritakse kõikvõimalikel viisidel, kuidas fantaasia kellelgi lendab, kuid populaarseim kaunistusmeetod on naistel suurte ristkülikute kujul põskedel. Kogu traditsiooniline meik tehakse pea eranditult sama hele-beežika tooniga. Huvitav, aga India värviderohkusega võrreldamatu.

GOPR1385.JPG
Traditsiooniline Myanmari stiilis meik.

Birma meestelt eeldatakse noorukiea jooksul vähemalt ühe korra mungaelu elamist. Pärast 20ndat eluaastat soovitatakse korra veel, nii et tumelillades rüüdes mungad ja heleroosades rüüdes kiilakad nunnad on Myanmaris kõikjal tänavapildis tavaline vaatepilt. Munkluse perioodi jooksul ollakse enamjaolt kerjused. Astuvad su juurde sõnatult ja emotsioonitult ning seisavad su kõrval kauss rüpes ja ootavad, kuni sinna raha või sööki-jooki sisse paneksid. Pärast annetust ei lausu nad midagi ega isegi kummarda vaid keeravad tuima näoga otsa ringi ja lahkuvad. Jällegi huvitav, kuid heleoranžides rüüdes ülisõbralikud ja naerusuised Kambodža mungad on palju ägedamad. Siinsete munkade-nunnade tänamatus ja tuimus mõjub kohati veidi solvavalt, aga küllap on põhjus minu teadmatuses. Kohalikke see ju ei häiri.

Punased süljelärakad ja sitta täis suud on siin samuti tavaline vaatepilt. Lõviosa mehi närib päevad läbi beetlit. Aarekapalmi lehe sisse on keeratud laimi, beetlipähkleid, soovi korral kookost ja muud kraami. Närivad nad seda peamiselt igavusest, väidetavalt annab see vahel ka ärkveloleku tunde. Meile andis vaid tükk tööd hambaorgiga, et seda jama pärast suust välja saada. Aga loll ei ole piirdunud vaid ühekordse proovimisega – endiselt mõttetu ja pigem ebameeldiv jama.

Toidu- ja joogikultuur

Kuna reisi kvaliteet võrdub me jaoks suuresti toidu kvaliteediga, siis olid me esmamuljed Myanmarist suurepärased. 1500 kyatti portsu eest (1€ on ca 1400 kyatti) eest saime tänaval pisikestel plastmasstoolidel istudes kitse- ja lambakarrit ühes riisi ja vegemölluga (põhiliselt piraka superfoodi okra näol). Kõrvale kannutäie tervetest teelehtedest hiina teed, mitte mingit Liptoni pakisaasta. Myanmaris juuakse absoluutselt alati pärast toidukorda vähemalt tassikene teed.

Myanmari toidukultuur on midagi sellist, mida me varem Aasias näinud pole. Kui tellid mingi liha karri ja riisiga, siis on liha seal loomulikult vaid kolm väikest tükikest ja kaste/möks sealjuures samuti suhteliset pisike ning võib esmapilgul pettumuse valmistada. Seejärel ilmuvad riburadapidi lauale kõik hinna sisse kuuluvad väikesed taldrikutäied erinevate lisanditega, mis üldjuhul koosnevad erinevatest juurviljadest toorel, keedetud, praetud ja hapendatud kujul. Karrid on Myanmaris ühed Aasia kõige vähem vürtsikamad, kaetud paksu õlikihiga, mida ei pea loomulikult endale alati sisse ajama. Ohtralt õli kasutatakse toidu säilitamise tõttu, et hoida bakterid, putukad ja tolm toidust eemal. Vürtsipeded saavad kohati magedavõitu karridele lisaks küsida tšillit, kuid tasub enne toidu üle valamist selgeks teha, kas tegemist on tavalise tšilliga või seguga, kuhu on lisatud ka kuivatatud meresaadused või mingit kalamaitselist möksi. Viimane ei lähe Marleele kohe üldse mitte.

IMG_3549.JPG
Lambakarri 2500kyatti ehk alla 2€. Lisandus veel hunnik riisi.

Üks omapärasemaid traditsioonilisi Myanmari toite, mis meile väga meeldib, on teelehe salat, mis koosneb aurutatus ja sageli hapendatud teelehtedest, kapsast, tomatist, erinevatest röstitud pähklitest ja ubadest ning seesamiseemnetest. Annab ka veidi ergutava efekti. Ei ole kohta, kus seda Myanmaris saada poleks.

img_3823
Teelehe salat, 1000kyatti ehk 0,7€

Myanmaris üldjuhul inglise keelseid menüüsid ja hindu avalikult eksponeeritud pole, nii et see teeb keha kinnitamise veidi keerulisemaks kui mujal. Kõike peab üksipulgi üle küsima. Laias laastus on toit siiski suhteliselt odav ka Aasia mõistes.

Õltsi kõrvale tuuakse alati pähkleid ja ühe õhtusöögi + vedela leiva tellimisel on tegelikult laud paksult erinevaid taldrikuid täis. Vahel, kui istud maha vaid joogi tellimiseks, tuuakse lauda mõni snäkipoolis, mis sageli on tasuta, kuid vahel ka tarbimise korral lisatasu eest. Isegi tuhatoos paari suitsuga asetatakse vahel lauale. Kui ära tõmbad, siis vist maksad. Ja ilmselgelt ei ole siin tubakatoodete tarbimisel mingit vanusepiirangut. Suitsetamine on ju keskkonnale kasulik – vähendab inimeste arvu. Kõikjal müüakse kohalikke sigareid 25 kyatti tükk (0,01 € senti). Erilist elamust pole need siiski pakkunud, küll aga annavad vahel lihtsalt tegevust.

Õluvalik on üllataval kombel suhteliselt rikkalik – Myanmaril on endal päris mitu odavat laiatarbeõlut ja paljudes kohtades saadaval ka mujal Aasias teada-tuntud õlud, nt Tigerit. Kohalikku kanget kraami on siin ka rohkem kui näiteks Tais, kus üldjuhul saada vaid ühte marki viskit ja ühte marki rummi.

Lauda ei koristata enne maksmist. Kõik tühjad toidutaldrikud ja õllekannud jäetakse lauale vedelema, sest niimoodi peavad nad arvet, mida ja kui palju tarbinud oled. Tundub, et õlleklaasidest neil siin puudust ei ole ja paber-pastakas tundub olevat kallim ressurss kui nõudepesule kuluv vesi.

Tegemised Yangonis

Yangonist midagi eriti pikalt rääkida pole. Suhteliselt tavaline Aasia suurlinn, aga ühe põhilise vaatamisväärsusega, mis on selle linna külastamist siiski väärt – Shwedagon pagoda. Hiiglaslik kuldne stuupa ja templikompleks, mis kottpimedas säras väga eredalt vastu isegi lennukiaknast alla vaadates. Nii suursugusele budismipühamule pole vist mujal Kagu-Aasias vastast.GOPR0763.JPG

img_3278

GOPR0762.JPG

Võtsime ka reisigiidide ja muude soovituste põhjal, mida Yangonis teha, ette rongisõidu, mis teeb Yangoni erinevatele linnaosadele tiiru peale kolme-nelja tunniga. Kõikjal oli kirjas see kui kohustuslik tegevus, et kohalikust elust haisu ninna saada. Tegemist oli tavalise rongiga täis kohalikke, kes oma igapäevasõite sooritasid. Ja hais on ühes Aasia suurlinnas nagunii koguaeg ninas. Aknast välja vaadates nägi põhiliselt küll rongitee äärset kola ja prügi. Piirdusime 20 minutiga. Mõnele, kes pole taolises keskkonnas viibinud, võib see küll väga suur elamus olla, aga me oleme Indias ja mujal veetnud rongides päevi, kui mitte nädalaid, seega meile suhteliselt harjumuspärane vaatepilt.

GOPR0815.JPG
Pidžaamad avalikus ruumis on Myanmaris igapäevane nähtus. Ka täiskasvanute seljas.

Kohalikud marketid kõikvõimalike ritsikate, konnade, maas vedelevate kalade, kanavarvaste, seasabade, rupskite ja kõigega, kuhu fantaasia lendab, on muidugi alati väga põnev vaatepilt. Vietnami marketid oma koerte, kilpkonnade, madude ja muu säärasega on siiski veidi huvitavamad ja võikamad.

img_3252
Varahommikune Yangoni market

img_3248

img_3250

img_3258

img_3259

IMG_3247.JPG

Kõik muutub Myanmaris ruttu, turismiharud kasvavad ja tasuks käbe ära käia. Üks Kanada wannabe graffititüüp rääkis, kuidas Yangoni jõudes ta toidumürgituse tõttu päeva haiglas tilgutite all veetis. Raha protseduuride eest ei küsitud ja suhtumine olevat äärmiselt sõbralik olnud. Palju õnne kindlustusfirmadele! Öistel Yangoni tänavatel koledaid tillipikendusi ehk oma artistinimega seinte sodimist (üsna kehva tasemega) olla kohalikud võmmid korduvalt pealt näinud. Probleeme pole sellest tulnud. Pigem istuvad võmmid maha ja vaatavad huviga su tegemisi pealt. Uus värk noh, nagu kõik, mis Myanmaris välismaallastesse puutub.

Õlud, viskid, kallid, musid vanematega ja tsu tsu frei. Postituse kirjutamise ajaks oleme läbi käinud juba uskumatult erakordse Bagani, matkanud mitu päeva Põhja-Myanmari mägedes läbi väikeste mägikülade, sõitnud maailma ühe ohtlikuima rongiga ning oleme hetkel Inle järve ääres.

ကံကောင်းပါစေ,

tekst: Pok

pildid: Marlee

2 thoughts on “Veripunased suud, tuimad mungad ja ritsikasnäkid / Yangon, Myanmar (Birma)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s