Bagan võtaks, jälle istun potil / Bagan & Põhja-Myanmar

Pärast põgusat tutvust Yangoniga põrutasime ööbussiga Bagani. Tead küll, sinna lugematute pagodade, stuupade ja templite linna, mis iga Myanmari reisiraamatu kaanepildiks. Piltidel on tavaliselt kirsiks tordil mõni kuumaõhupall imekauni Bagani kohal hõljumas. Paar-kolm päeva jalgratta ja e-bikega (rolleri kujuga mõnus, mugav ja hiirest vaiksem elektrimootoriga kaherattaline) Bagani nelja tuhande pühamu vahel ringi paarutades ei näinud me pead kuklasse ajades siiski ühtegi. Pole ka ime, sest kuumaõhupalliga sõitmine mõned minutid maksab ca 250€ per kärss. Romantiline deit Bagani taeva kohal jäi sedapuhku paraku ära, sest eelarve pitsitas ennast juba Koh Changil ära. Ja kuna välismaalased viiakse linna sisenemisel esmalt 20 dollarist sissepääsupiletit soetama, millest on võimalik, aga jube tüütu viilida, pidigi Marlee leppima korea turistide heeliumit täis pumbatud ja pulga otsa topitud Hello Kitty ja Pikachu õhupallide vaatamisega. Sain andeks, kuigi mu aluspükse ta enam nii agaralt pesta ei viitsi ja olin lõpuks sunnitud külalistemaja pesumasina teenuseid kasutama.

DCIM100GOPROGOPR0967.JPG

img_3463

DCIM100GOPROG0020917.JPG

Meid oli enne Myanmari eelnevalt veidi ära hirmutatud, et tegemist on kallima riigiga kui ümberkaudsed, aga nagu elu näitas – ei olnud miskit hullu. Me kulutused olid kokkuvõttes väiksemadki kui Lõuna-Tais ja ega ükski õlu ka joomata jäänud. Majutushinnad võivad esmapilgul siiski ära hirmutada, sest need on rändurite jaoks laias laastus poole kallimad ehk 10usd/euro asemel 20 ringis, aga kui veidigi otsida, leidsime kenasti ka 10euri ringis öömaju. Veidikene otsimist tähendab üldjuhul maksimaalselt pool tundi ringi jalutamist ja erinevatesse guesthouse’idesse sisse astumist ning hinna küsimist. Bookingus, Agodas ja muudel saitidel on absoluutselt alati hinnad kõrgemad kui tegelikkuses koha peal, nii et ei soovita me üldjuhul miskit ette bookida ega ette maksta.

Suhteliselt oluline asjaolu Myanmaris, mida majutusasutused eriti varmad ise seletama pole, on see, et hommikusöök on peaaegu eranditult hinna sees. See tasakaalustab juba kenasti igapäevaseid kulutusi ja sunnib enam-vähem inimese moodi ärkama ehk 7-9 vahel, mil tavaliselt hommikusööki pakutakse. Ööelu Myanmaris praktiliselt nagunii puudub, nii et tuduaeg on ka juba suhteliselt varakult. Aga sama raha eest saab lähiümbruses olevates riikides tavaliselt kenamad privaatse vannitoaga toad/bangalod kui Myanmaris, kus enamasti 10€ kanti toa eest on korruse peale jagatav vannituba. Aga kikivarvul sitsivaid hommikusi kusekõvasid ukse taga järjekorras pole, nii et ei midagi hullu. Saab rahulikult tõusta ja vooluga kaasa minna.

IMG_3485.JPG
Photoshoot päikesevarjupoes

Bagan koosneb kolmest osast – Old ja New Bagan ning Nyaung-U. Seljakotirändurite majutusasutusi on enim Nyaung-Us. Igalt poolt on lebo ratta või e-bikega templite vahele paarutama minna ja sinna ära eksida. Mida väiksematele, eraldatumatele ja kohati mudasematele radadele, seda mõnusam. Nagu põhilistele turismiatraktsioonidele ikka kohane, leiab suuremate templite juurest riburadapidi kauplejaid ja igasuguse jama pähe määrijaid. Ostsime meiegi Orwelli raamatu “Burmese days” – täitsa loetav teine. Päike ega tema loojumine pole samuti kellegi privaatne lõbu, sest sunset-pointid mõne suurema templi otsas on paksult rahvast ja timelapse’i entusiaste täis, aga alati on võimalik leida mõni kõrvalisem, mille otsa ronida ja romantikat teha. Aga paluks ikka platoonilist romantikat ja seksi ülalpool kõrvu, sest pühamute vahel, peal, all jne miilustades võib vangi sattuda.

img_3408

Makaagipoisid ja esimene toidumürgitus

Kraade oli keskpäeval tublisti 30 ringis, kui ühe pagoodi otsa ronisime ja vaadet nautisime. Loomulikult läbi telefoni- ja kaameraekraani korda mööda üksteisele poseerides, kes siis tänapäeval oma päris silmadega ikka ilmas ringi vaatab. Eriti veel nii hingematvalt ilusates kohtades, mis ei vaja Instagrami filtreid. Üsna pea nägid meid taamalt kamp jalgratastel lapsi, kes kääksusid otsejoones meie suunas – rattad põõsasse ja makaagi kombel trepist üles, et meile postkaarte kaela määrida. Postkaartidel olid pikslid kaunikesti näha ja päikegi pildikvaliteedile lõpliku põntsu pannud, aga elamus oli sedapuhku see, mis meile mõned sendid maksma läks. Inglise keele õpinguid alustavad Birma lapsed juba esimeses klassis, nii et kaheksanda klassi poisiga, kel parajasti koolivaheaeg oli, sai veidi isegi suheldud. Suhteliselt suvaliselt välja valitud eksemplarid koledate kaartide kollektsooni, mõne poisi õnnelikuks tegemine ja sõbralikul uudishimul oligi aeg muutuda 10-minutiliseks ulgumiseks nende poolt, kelle käest enam postkaarti ostma ei hakanud. Tüüpiline värk, aga kui igale nunnunäole raha annaks millegi eest, mida mul üldse vaja ei lähe, lõpetaksin kiiresti pankrotis.

IMG_3469.JPG

Asjalikust jutust veel nii palju, et ega Baganis muud teha pole kui templite vahel ringi sõita, aga kindlasti tasuks see Myanmaris olles ette võtta. Tegemist ikkagi väga erakordse piirkonnaga. No täpselt samasugusega nagu Lonely Planeti kaanelt näha võid, aga kõik need tuhanded pagodad ühele pildile siiski ära ei mahu. Mitmeid lagunevaid üritab Myanmari valitsus ka üles vuntsida ja on pälvinud sellega rahvusvahelise pahameele, kuna ei kasutata originaalile omaseid materjale ega viise.

img_3379

img_3472
Ka nii saab Bagani vahel ringi liikuda. Ühel kadus me silme all siiski põhi alt. Pole midagi naljakamat, kui Jaapani paketituristide perseli kukkumine ning nende hilisemad kohkunud näod.

Nüüd aga päevakajalisematest ja olulisematest sündmustest – viimase 24h jooksul, mis Baganis veetsime, käisin ma ca 50 korda peldikus ! ! ! Oh seda õnnist ja möödapääsmatut toidumürgitust! Bagan võtaks, kui palju võib üks inimene pasandada. Vähemalt sain potil meenutada, kuidas viimase kahekümne aasta Eurovisiooni laulud kõlasid. Ja vähemalt korra tabab toidumürgitus kõiki, kes veidi pikemalt Aasias viibivad. Vahel on tegemist mõne halvaks läinud mereanniga, aga tõsisema toidumürgituse võib saada ka näiteks Indias Pushkaris, kus liha on keelatud. Küllap pesti siis musta veega salatit või mida iganes. Vahel keha lihtsalt kogub võõraid baktereid pikema aja jooksul ja ühel hetkel ütleb, et aitab sellest jamast. Mõnikord soovib koheselt mürkidest vabaneda. Küll see elu on ikka põnev! Seekord läks suhteliselt õnneks ehk piirdusin vaid pasunakooriga. Suu jäi maomahladest puutumata. Söetabletid on küll igal seljakotiränduril alati igaks juhuks kaasas, aga ega Euroopa medikamendid üldjuhul siinsete hädade vastu aita ja tuleb ikka kohalikku apteeki külastada, mis on sageli omaette ettevõtmine, kui kõik ihuhädad tuleb kehakeeles selgeks teha. Tihtipeale ühest korrast pikema reisi jooksul piisab ja loodetavasti rohkem enam mingit tõsisemat toidumürgistust seekord läbi elama ei pea.

Hsipaw & Põhja-Myanmari mägede hõimud

Panin mitu tervet kõhukinnistit alla nagu paugutaks juppe mõnes Tallinna pimedas ööklubis. Ikka mitu tükki korraga ja vaatab, mis saab. Ja davaika ööbussile, et läbi Mandalay Põhja-Myanmari Hsipaw’sse sõita – eesmärgiga mägedesse matkama minna ja talluda radadel, kuhu veel suhteliselt vähesed välismaalased jõudnud on, aga kauaks see loomulikult nii ei jää. Hsipaw kuulub Shani maakonda ja on suhteliselt väikene linnake Mandalayst 200km kirdesse, kuid sinka-vonka mäestikemürakaid ületades paneb see sabakondi pikalt istudes ikka mõnusalt proovile.

Shani maakond piirdub põhjast Hiinaga, idast Laosega ja lõunast Taiga. Shanid moodustavad etniliselt ca 9% Birma kogurahvastikust. Hsipawsse jõudes oli kohe tunda, et vaib on hea ja enne lähedal asuvatesse mägedesse trekkima minemist, mis on selle koha külastamise suhteliselt ainuke põhjus kõigi välismaalaste jaoks, vedelesime kolm päeva niisama, et leida enda matkagruppi hinnaalanduse eesmärgil veel kaks inimest. Leidsime kolm prantslast – käras ka, sest tegemist oli noortega, kes varem Aplides küll ja veel trekkind ning oli usku, et me grupp on piisavalt ühtne ja peab vastu.

Enne trekkimist aega maha võttes üritasime oma suurte arudega ka ühe kose juurde ujuma minna, aga jõudsime kaarti valesti lugedes otsapidi hoopis 15km kaugemal oleva koseni, kus ujuda ei saanud. Ja loomulikult jalgsi. Suhkruroogu, maisi ja riisi vedavate rekkade vahel maanteel 30+ kraadiga polnud see vist kõige targem tegu, aga ega me tulnudki siia tarka panema.

G0051014.JPG

DCIM100GOPROGOPR1024.JPG
Suurimad ämpsid sealkandis. Söödavad. Külaelanikud peavad õnnetuseks, kui mõne kinni püüad ja külla viid. Linna võid aga kaasa võtta ja lasta restoranides ära frittida.

Valisime enne matkamist ka hoolega giidi, kuna iga majutusasutus pakub matkajuhte ning üldjuhul samu radu. Meie soov oli aga nii vähe välismaalasi näha kui vähegi võimalik. Etteruttavalt mainin ära, et õnnestus. Hsipaw kanti on võimalik ka omal käel matkama minna, aga sellisel juhul tuleb täpselt radu teada. Hiljuti juhatas üks teadmatu giid saksa paarikese miini otsa, nii et eelistasime mõtestatumat tegevust. Osad matkarajad seejärel ka välismaalastele suleti. Järjekordselt – neile meeldib siin välismaalastele igasugu piiranguid peale panna. Aga pole hullu, Hsipaws on väike putka nimega Mr. Shake, kes kostitas maailma parima Pina Coladaga, loomulikult värskest ananassist ja kookosest. 4cl kanget kokteilis on pigem mingi lääne vusside värk. Mr. Shake teadis küll, kuidas doseerima peab.

IMG_3546.JPG
Bisnise võib püsti panna ka lihtsalt maha. Lase ainult fantaasial lennata.

Nõka-nõka

Meie esmalt välja valitud Piu-Piu pidi full moon partyle minema, nii et leidsime järgmiseks kohaliku 22-aastase 2. kursuse matemaatikatudengi Jokeri, kes oli ka mõõdukas koguses naljahammas. Ja seda otseses mõttes, sest üks esimestest kikudest läks tal krõpsupaki kile hammastega katki rebimise nahka. Oi kuidas need asiaadid armastavad kõike pakendada! Poest võib viis saiaviilu ka leida eraldi pakendatult. Järelikult sitt karma, kuigi tegelt oli siiras ja asjalik poisiklutt, aga jube mehetegudeks valmis.

Poisil on nimelt pruta, esimene armastus, ja siin mail võetakse tihtipeale esimene ka ära. Aga abiellumise plaanid peavad veel ca kaks aastat ootama, sest tüdruku papsile on vaja 1000 dollarit välja köhida ja selle kogumine võtabki umbes nii kaua aega. Joker pidas veel oluliseks ära mainida, et kahe aastaga peaks selge olema, ega prutal mõnda halba harjumust küljes pole ja ilusti käituda oskab. Tema enda halvad harjumused on ilmselgelt vähem olulisemad.

Musitamine avalikus ruumis pole Myanmaris eriti teema ja prutaga nõka-nõka tegemine enne abielu veel vähem. Kui tüdruk läbi tõmmata ja seejärel kosimata jätta, muutub plika avalikult põlualuseks ja poiss võib koguni vangi sattuda. Säärased sanktsioonid kaasnevad muidugi siis, kui kellelegi vahele peaks jääma, aga maalappe ja künkataguseid Myanmaril jagub ja ma ei näe erilist põhjust, miks ihadele anduda ei võiks. Pole ju vaja kõigile kuulutama minna. Kondoomid maksavad ka umbes sama palju kui Eestis ja on suhteliselt kättesaadavad. Pornot on ta ka juba näinud – sõpradega pimedas ruumis ja loomulikult vaikselt. Järelikult teab, kuidas asjad käima ei peaks. Porri nagu ka muusikat ja filme levitatakse siin käest kätte andes-müües. Piraatlusega vahele jäädes on aga vangi minek, kui suuremas koguses levitad ja selle eest pappi korjad. “Suur kogus” on siinkohal mulle teadmatu mõiste, aga kindlasti väiksem kui läänes. Aga küllap tal on targematki teha ehk täita enda unistus ja õppida professionaalseks giidiks, sest matkajuht teenib paremini kui kõrgharitud advokaat. Joker õpib ju endalegi arusaamatul põhjusel matet, küllap on kalkuleerinud.

DCIM100GOPROGOPR1587.JPG
Sandalwoodist möks ehk traditsiooniline Myanmari meik.
DCIM100GOPROGOPR1508.JPG
No ausalt ka oli ilus matkata need kolm päeva.

Esimesel päeval kõndisime 20km põhiliselt ülesmäge ja see oli ka me inimvõimete piiriks. Supervõimeid polnud ka mõtet kasutama hakata, sest ühtegi ohtlikku situatsiooni ette ei tulnud. Läbisime aeg-ajalt Shani ja Palau rahvaste mägikülasid, lõunatasime ja õhtustasime nende juures ning ööbisime nende kodudes põrandal. Esimesel päeval õhtuks külla jõudes niitsid meid mitukümmend väikest kaaki maha ja pidime nendega trilli ja tralli tegema, puruks läinud plastmasspalli taguma, neid tõstma, lennutama jne. Nii et valetasin – tuli küll supervõimed kasutusele võtta, kuna sussid olid juba suht püsti selleks ajaks. Kõik see oli siiski sajaga pingutust väärt. Pisarat ei poetanud, aga hinge võttis härdaks küll, kui kari murisid meid piiramisrõngasse võtsid. Ülejäänud kaks päeva möödusid väiksema koormusega matkates ja tasapisi allamäge, aga veel suuremal hulgal erinevate külade lastega trallitades. Uudishimu on neil ju tappev nagu meilgi.

img_3674

img_3686
Need lapsed teavad instinktiivselt, mis on swag.
img_3713
Ela või ise.

Fuck off, riigiarmee!

Shani ja Palau 100-300 elanikuga mägikülades trippimine oli üks meie Myanmari tipphetki kohe kindlasti. Elukorralduses on kõik paigas. Kõike, mida söövad, kasvatavad nad ise. Kõigil on tööd ja majad on suhteliselt heas korras – suured, kaunistatud, puhtad ja põhiosas puust. Lahtiste karjadena lehmad, kitsed, hobused ja buffalod nosivad mäeharjadel päevad läbi omatahtsi. Kui omanikel neid vaja, tuleb vaid natuke vait olla ja kaelakuljuste kõlinaid kuulata ning šamaanlikku transimuusikat järgida kuni karjad mäeküngastelt leitud. Kui mõni naisuke endale ilusaid rõivaid soovib, tuleb aga raha eest teelehti korjata. Teeistandused siinsete mägede vahel on samuti üsna laialt levinud. Terve päev lehtede korjamist võrdub 3000kyatise teenistusega ehk veidi üle kahe euro. Aga elu oskavad nad ka nautida, näiteks päikesepaneelide abil raadiot kuulates. Väikesed päikesepaneelid olid üllataval kombel pea igal majapidamisel.

DCIM100GOPROGOPR1417.JPG
Klassikaline shani majapidamine

Birma üleüldiseks suurimaks probleemiks pidas giid narkootikume, põhiliselt metamfetamiini, mis keskmisele elueale korraliku põntsu panevad nagu meie bemmivennad. Keskmine eluiga nimelt vaid 57 eluaastat ! ! ! Aga ega neil meditsiin ja hügieen ka eriti arenenud ole. Külades nägime silte, nii lihtsalt kui vähegi võimalik seletada, mis illustreerisid juurviljade ja liha erinevatel alustel tükeldamist, käte pesemist ja muud ABCd.

DCIM100GOPROGOPR1425.JPG
Buffalod on põllumajanduses suureks abiks. Oma suurte sarvedega ei ole nad tegelikult inimestele ohtlikud, kuna sarvede otsad on nii tagapoole kaldu, et nendega sutsata on väga keeruline.

Ega mägirahvadki kohalikule loodusele just pai tee. Võtavad aga maad sealt, kus hing ihaldab. Notivad puudest-põõsastest puhtaks, teevad põllud – tekivad tulvaveed, maalihked ja lõpuks on maa kasutu. Selle ennetamiseks aga palvetavad ja annetavad jumalatele üha suuremaid ande, samal ajal ühe uusi mäekünkaid rikkudes. Aga suurte poekettide masspaska nosiv gringo peaks siinkohal sel teemal vait jääma.

DCIM100GOPROGOPR1548.JPG
Külabeibed

Shani mägikülade elanikud jätavad kooli üldjuhul katki pärast lugema-kirjutama õppimist, palau rahvas on veidi haritum ja läbib 10-11 klassi. Poisid tahavad varakult naise võtta, sest shani sõjavägi, kes Birma valitsuse armee enda armsatest mägedest eemal hoiab, võtab mitme poja olemasolul kohustuslikus korras ühe endale eluks ajaks sõjavõeteenistusse. Võimalus on sellest pääseda varakult abielludes, mungaks minnes või iga aasta maksu tasudes. Shanid vajavad sõjaväge, et hoida ära lähiminevikus sagedasti ette tulnud juhtumeid, kus riigiarmee sõdurid majja sisse sajavad, kogu saagi ära söövad või võtavad ning naisi-lapsi vägistavad. Nüüd pidavat ka shani naised sõjaväkke minema, kui poegi parasjagu perekonda sündinud ole. Sõjaväeteenistus algab 16ndast eluaastast. Nii et pole siin kõik midagi nii lust ja lillepidu. Nagu näha, siis suurtest majadest, tööst ja toidust õnnelikkuseks ei piisa. Praegu pääseb, kui üldse, Birma riigiarmee sealsetesse mägiküladesse vaid erilubadega, väikeste gruppidega ja ilmtingimata relvadeta. Vähemalt on teada, kes sealkandis bossud on. Aeg-ajalt üksikud mägede vahel vastu tulevad automaatidega kohalikud armeelased teretavad sind naerusuil, kuid pildistada neid ei tohtinud. Eriti veel, kui neid on rohkem kui üks.

DCIM100GOPROGOPR1562.JPG

Ja kel plaan Myanmari külastada, siis luban teile, et paremat toitu kui Shani mäestiku mägikülades te Birmas ei saa. Ja iial ei saa see ka otsa. Kausse ilmub lauale lõputult ja kõike ei pea loomulikult ära sööma. Siinne viisakus lihtsalt, mis meenutab me nõukamentaliteeti, kus laud peab alati lookas olema. Iga mutike teeb sama toitu ehk riisi, juurvilju, puljongeid, sinepilehti (siin üsna populaarne) jukaga jne oma väikese nišiga ja nelja suure kausitäie sisse ajamine hommikul kell 7 ei tekitanud ühelegi eurooplasele mingit probleemi, muljetab inimene, kel hommikul üldjuhul eriti midagi alla ei lähe.

img_3633
Hommikusöök

img_3724

DCIM100GOPROGOPR1600.JPG

tekst: Pok

pildid: Marlee

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s