Võõrastega lukshotelli voodis, debiilikud mungad ja maailma kõige nunnum piirivalvur / Pyin Oo Lwin, Inle & Hpa-An, Myanmar

Pärast matkamist Põhja-Myanmari mägedes oli aeg esimeseks rongisõiduks Myanmaris. Lagunevate, sitaste ja käuksuvate rongidega sõitmine on mulle alati meeldinud. Annab vahetu kontakti kohalikega, kui just kõrgeimas klassis ei sõida. Aeg oli tasapisi lõuna poole liikuma hakata, sest mitmed maismaa piiripunktid Myanmari ja Tai vahel on küll suhteliselt värskesti välismaalastele ületatavad, aga tegelikkuses keerulised, kuna maanteed on suletud, välismaalastele ligipääs keelatud või tuleb piirilinna lennata.

Ületatav maismaa piiripunkt Myanmari ja Tai vahel on Hpa-Ani lähedal Myawaddys. Hsipawst, mille ümbruses matkasime, Pyin Oo Lwini võis bussiga küll kiiremini saada, aga ometi ei saanud ju sõitmata jätta väidetavalt maailmas ohtlikkuselt teisel kohal oleva rongiga, täpsemalt siis suure silla ületamine üle mäekurdude on see, mis ohtlikkuse faktorit lisab. Muidu oli madalaimas klassis puitpinkidel kuuetunnine sõit suhteliselt talutav. Vähem kui euro rohkem makstes oleks saanud kõrgeimas klassis tugitoolides õõtsuda. Kogu rongisõit meenutas pigem laevasõitu, kiikudes ühest otsast teise. India ja Sri Lanka raudteed on veidi stabiilsemad, aga õõtsumine toob pigem hea une.

GOPR1641.JPG

Silda ületas rong väga aeglaselt, et mitte omal ajal maailma suurimat, kuid korralikult päevi näinud rongisilda enam eriti kahjustada. Enne sillaületust võeti peale võmmid, kes kõikidel vagunivahestel ustel ees seisid, mis tavaliselt pärani lahti on. Ju on tegemist populaarse enesetapukohaga või on keegi liialt kaamerasilmale keskendudes kena maandumise osaliseks saanud. Sillaületus oli väga fun. Välismaalased pannakse tavaliselt juba küsimatagi ühele ehk järsemale poolele istuma, et elamus ikka suurem oleks. Vahi pildilt, mis värk oli, mis ma ühest sillast ja rongist ikka rohkem jahun. Kuuetunnine rongisõit läks maksma alla pooleteise euro.

G0011690.JPG

Pyin Oo Lwinist soovisime tegelikult samal päeval Mandalaysse minna, et sealt omakorda otse Inle järve äärde suunduda, aga tutkit. Saabusime Pyin Oo Lwini Myanmari ühe suurima festivali ajal, mis toimus 14. novembri täiskuu ajal. Täpsemalt siis kuumaõhupalli festivali aegu, mille käigus ehitatakse vägevaid õhupalle ja lastakse need taevasse. Kõigil on pidu ja läbu. Toimuvad vabaõhukontserdid ja ilutulestiku raketid lastakse täis peaga suvalises suunas ja tuhandete inimeste kuplite kohal lendavad need õhku. Kiirabid vuravad öö läbi festivali ja haigla vahelt ja viivad rakettidega pihta saanuid haiglasse edasi tähistama. Vähemalt on Myanmari muusika kõvasti parem kui keskmine Vietnami või Kambodža pask. Viimaste karaokevideod, mis põhjas volüümiga iga pikamaareisi saadavad kohe-kohe alla kukkuva telekaga, on maailma kõige õudsem muusika.

Lukshotell & põrandal vedelevad suitsukonid

Vahel, kui majutust ette ei broneeri, võib valusalt vastu näppe saada. Kord pidime dormis ööbima Malaisias Langkawil, kuhu saabusime Hiina uusaasta õhtul – hui oli mingit majutust saada. Sama kehtis Pyin Oo Lwini kohta. Myanmaris on üldjuhul ülisõbralikud inimesed, aga tol õhtul olid enamus transpordi- ja majutusteenuseid pakkuvad erilised türapead. Leidsime küll suvalisi uberikke 30-50usd/öö eest, aga päris tahtsime ju ka sellist hinda maksta, kui tavaliselt need toad 3-5x odavamad. Pealegi olid need hilisõhtul veel tühjad ja jäidki tühjaks. Meil oli ka neli saatusekaaslast ehk kokku kuuekesi käisime pea kõik majutusasutused läbi. Mingit hinnaalandust keegi ei teinud ja nii jäidki neil mitmed ruumid tühjaks, sest ega majanduslik mõtlemine keskmise birmalase ajukurdude vahele ei mahu. Ju on suvalisel receptionistil lihtsam ja vähem tööd, kui me nende hotellis ei peatu.

Kogu fiasko lõppes sellega, et kellelgi polnud jaksu festivali külastada ja kuus inimest, kellest suur osa üksteisele võõrad, ööbisid Myanmari mõistes pigem lukshotellis. Ca 46€ maksime kuue peale kokku toa eest, kus oli kaks kahe inimese voodit. Vahel tuleb elus ikka ette, et pead võhivõõra Kanada tüübi kaissu võtma. Aga kõik kontvõõrad hoidsid viisakalt oma peeru teki all ja käed teki peal ning norskamist ei saanud ka kellelegi ette heita, nii et poogen. Kummaline oli hoopis see, et tegemist oli kõige räpasema majutusega, kus me Myanmaris ööbinud. Vaid voodipesu oli neil vahetatud, kuid suitsukonide põrandalt ära koristamine oli ilmselgelt kõrgem pilotaaž.

Ka järgmine päev, kui tahtsime Pyin Oo Lwinist käbe nahkarit tõmmata, pidime hämminguga pealt vaatama, kuidas taksojuhid raha peale vihased on. Kahe tunni kaugusel olevasse Mandalaysse sõidu eest nõudsid nad ligi 30 dollarit. Siinses mõistes üüratu summa, mis tavaliselt on kordi väiksem. Ja sellist summat nad loomulikult ei saanud. Pärast tundide pikkust jauramist saime Marlee ja Kanada ränduriga shared taxi ehk kastiauto peale, 2000kyatti ehk alla 2 euro näolapike. Me tavaliselt ei virise, aga iga natukese aja tagant võeti järgmisi päkapikke peale või pandi maha, tee peal remonditi autot. Ka katusel chillis “paar” tüüpi. Kõik see on tore ja ökonoomne, aga 186cm-sele ei ole need kastiautod ehitatud, nii et pidin terve tee piinlema kael jalgade vahel kõveras. Tegelt ka on paremat teha kui enda jalgevahet vahtida kolm tundi jutti. Aga mis ma siukest summat makstes ikka mölisen. Tahad rotti panna? Palun, aga ära virise ja võta suhu – iseendalt.

Inle järv ja meie masti inimesed

Pool päeva Mandalays jättis väga positiivse mulje ühe miljonilinna kohta. Tänavad puhtad, punaste  beetlilärakate maha sülitamine ei domineeri ja inimesed tunduvad paremini riietatud ning haritumad kui Yangonis.

IMG_3817.JPG
Päikeseloojang Mandalay U Bein Teak Bridge’il

Aeg oli ööbussiga Inle järve äärde perutada, täpsemalt Nyaung Schwesse, suure järve põhja pool asuvasse väikesesse külakesse, kus turistide kontsentratsioon võiks kordades väiksem olla, aga see ei häirinud. Põhjus, miks Inle on Bagani järel number kaks turismiatraktsioon Myanmaris, on järvepealne elu – vee peale ehitatud kümned külad ja põllumajandusegagi tegelevad nad seal järve peal. Näiteks kasvatavad keset järve tomateid. Liigutakse väikeste, pikkade ja peenikeste puupaatidega, mille tagaotsas kõrvulukustav ja musta tossu välja ajav paadimootor, mis meenutab meie võsalõikurit.

DCIM102GOPROGOPR4232.JPG

img_3851
Kohalike elumajad

Turistide hordid Inle ääres ei häirinud, sest järv on piisavalt suur ja kuni ca 8 inimest mahutavad paadikesed kaovad järve peale ära, jättes kõigile hingamisruumi. Suur oht on siiski oma paaditripis pettuda, kuna paljud kohad on turistilõksud, kuhu paadimehed sind komisjonitasu eest viivad – olgu selleks sigaretitehas, lootosest siidi valmistamise tehas, pikkade kaeltega naiste vaatamine (rõngastega pikaks venitatud kaelad) või mõni konkreetne restoran. Ka vaatamisväärsusi ja erineva väljanägemisega ujuvkülasid tasub hoolikalt valida, kuna ühe päevatripi jooksul kõike ei näe. Järve lõunakaldal on veidi autentsemad ja väiksemate turistide arvuga külad. Kindlasti tasub endale inglise keelt kõnelev paadimees võtta! Meil sellega õnneks ei läinud.

img_3837
Traditsiooniline kalamees (tänapäeval kala enam väga ei püüa, poseerib raha eest turistidele)

IMG_3922.JPG

Aga pole hullu. Möödunud õhtul sattus üks eriti lahe eestlastest paarike samma restorani sööma kuhu meiegi. Astusin ligi ja mängisin inglise keeles lolli, et “Vabandage, mis on see huvitav keel, milles kõnelete?”. Kui “Estonia” peale klassikalise sakslase, prantslase või ameeriklase näo pähe manasin, kes pole iial meie riigist mõhkugi kuulnud, hakkasid nad muidugi täpselt samamoodi ja samas järjekorras seletama Eesti asukohta nagu seda ise koguaeg teen. Ehk naabrite nimetamise järjekord on järgmine: Soome, Rootsi, Läti ja Venemaa. Kõik naabrid on vaja ju ära nimetada ja “next to Russiaga” üks eestlane ei lepi 🙂

DCIM102GOPROGOPR4256.JPG

Tegelikult pole enamus inimesi, keda rännakutel kohanud olen, mitte kunagi kuulnud meie riigist. Seljakotirändurid on küll tihtipeale keskmisest intelligentsemad ja rohkem maailma näinud, aga sageli ei tea ka nemad mõhkugi Eestist. Nagu meie USA osariikidest. Nii et poliitikud võiksid mõelda hoopis õpilaste reiside, vabatahtlike programmide jmt riigipoolse finantseerimise peale. Need vähesed eestlastest rändurid, vahetusõpilased jt mõjuvad palju parema reklaamina Eestile kui Skype, Transferwise või Pärt, sest peale nimede saavad teised ka päriselt midagi Eesti kohta teada. Nii et viimane aeg on pappi köhida, kulla Eesti riik, mu reisieelarve väheneb iga päevaga.

Igatahes, läksime Marguse ja Maritiga järgmine päev üheskoos paaditripile. Vaatamata umbkeelsele paadimehele, kes keeldus järve peal olevates poodides peatust tegemast, sest meil oli õlupurki näppu vaja, ja kes meid jäärapäiselt ühest kallist restoranist teise vedas, oli tripp suhteliselt korda läinud. Paljud kohad olid küll tol päeval järve peal kinni, aga vähemalt sattusime ühe wati juures ägeda protsessiooni peale, kus olime pea ainukesed välismaalased.

img_3909

Templikompleksi ümber käis pidu ja söögiorgia, kole ilusa häälega munk lõugas mikrofoni mantraid ja läbi plärisevate ruuporite ning kõlarite jõudsid need tuhandete ümberkaudseteni. Silma järgi oli vähemalt viissada mungarüüs poisiklutti mööda pikki treppe templist järvekalda poole kolonnis liikumas, kausid käes, et koguda sinna riisiterasid või muud söödavat. Pika koridori ümber oli turg, kus Margus ja Marit meile kanavarbaid ja kanapead ostsid, et need saate tarbeks kenasti kaamera ees pintslisse saaksime panna. Küpsetatud kanapea oli suht norm, ajulöga aga mitte nii väga. Pigem tüütu snäkk nagu konn, kel palju luid ja vähe liha.

img_3889

img_3892

img_3906

Õnneks olid Margus ja Marit meist veidi targemad ning taipasid rummipudeli hommikul kotti visata ja jagasid seda lahkesti ka meiega, kui paadi peal janu peale kippus. Nii et vaatamata kohati abitule tundele, kus paadimehele ei suutnud selgeks teha, mida, raisk, vaja on, päästis päeva eeskätt hea seltskond. Nii me siis istusime päeva lõpuks keset järve väidetavas sunset-pointis ühe monastery ees lõksus. Sooja ja kallist õlut ei tahtnud juba kiusu pärast osta ja WCsse ka ei lubatud minna – goverment toilet. Meie jaoks oli auk põrandas. Niisiis – Inle on suhteliselt turistlik, aga pettumuste vältimisteks tasub paadimehele võimalikult täpselt selgeks teha, kuhu ja mida vaatama soovid minna. Inglise keel on siinkohal võtmesõnaks!

Myanmari vein – mis asi see veel on?

“If you are drinking wine in Asia, you are doing it wrong,” on mul üks mõttevälgatus meeles. Lõviosas on tegemist kalli importtoodanguga. Aga Nyaung Schwe lähedal on veinimõis, kus sai degusteerida. Nii et mille kuradi pärast mitte? 30+ kraadiga kümmekond kilomeetrit rattaga veinimõisa vuramist ja polnudki suss olemiseks pokaale vaja, aga degusteerima pidi. Tegemist oli üllatavalt heade veinidega, mis valmistatud sealsetest viinamarjadest. Guaava ja ananassi kasutamine veinitegemisel oli minule kui Säästumarketi kolme euriste veinide eksperdile midagi uut ja äärmiselt põnevat! Pea nelja eurose degustatsiooniga kaasnes neli pokaali ning valgele saiale asetatud Atleedi juustuviil. Milline pikantne elamus!

GOPR2007.JPG

Pühamuid rõvetavad mungad

Hpa-An jääb Myanmari põhilistest turismisihtkohtadest kõrvale ja paljud lääne inimesed satuvad sinna vaid maismaatsi piiri ületamiseks Taisse. Läksime meiegi sel põhjusel, aga paar päeva on seal suurepärane rolleriga ringi sõita. Tavaliselt on ainult lääne inimesed nii lollid, et päise päeva ajal ringi liiguvad, eriti veel jalgsi. Nii et kandsime oma nahavärvi auga ja ronisime ca 750m kõrguse Zwegabini mäe otsa, mis jäi ka meie viimaseks vallutuseks Myanmaris. Nagu Myanmaris ikka, on ühe kõrge mäe otsas mõni tempel, pagoda või stuupa. Nii ka Zwegabinis. Karta on, et järjekordse pühakoja pärast me ennast päise päeva ajal ei piinanud. Neid oleme nagunii näinud tuhandeid, aga mägede tippude vallutamine on alati väärt ettevõtmine. Keskmine ülesmäkke minek võttis guugli sõnul aega kaks tundi ja allatulek poolteist. Tegime mõlemad otsad pool tundi kiiremini nagu pea alati.

img_3983
Oli juba kaugelt näha, et Zwegabin pole mingi lihtne küngas

Ja nagu tihtipeale Aasias ikka, pead enda eest seisma ja makaake eemale peletama. Nii et väärtuslikumad asjad kotti luku taha ja endlikepp kätte, et vajadusel mõnele pärdikule äsada, kes meie mäest üles voorivaid kohe kokku kukkumas kõveraid kehasid rääkivateks banaanideks pidasid. Nooremad mungad, keda mäevallutuse ajal aeg-ajalt kohtasime, näitasid sealse tehnika kätte, kuidas ahve eemale hoida, ehk viskasid prügi täis kilekotte suvalistesse kohtadesse kuristikku. Nii leidsid ahvid mõneks ajaks tegevust koti sisu läbi tuhnides. Ja tegemist ei olnud rumalate lapsmunkadega. Need täiskasvanud debiilikud veedavadki enda vaba aega “say no to plasticbags” siltide puudele kleepimise ja samal ajal oma imekauni mäe risustamisega.

GOPR4424.JPG

DCIM102GOPROGOPR4387.JPG

IMG_3964.JPG
Hpa-Anis on ka mitmeid koopaid, mida avastada ja nahkhiirte väljaheidete jalaspaad nautida. Lõpus on siiski valgus.

DCIM102GOPROGOPR4356.JPG

Muljetasime mäetipus lummavate vaadete meelevallas veidi Myanmari reisi kohta ja Marlee leidis, et Myanmaril puudub see “oma asi”. Peatselt tuli mulle siiski meelde üks fun fact, mis on birmalastele iseloomulik. Kui kohalikud kohvikus teenindaja tähelepanu soovivad, siis teevad nad suuga musitamise hääli. Need varieeruvad nii nagu fantaasia lendab, aga keegi ei nipsuta sõrmi, lõuga ega ole muud moodi jobu. Praktiseerige seda korra mõnes Eesti toidukohas ja vaadake, kas lahkute sinika või üheöösuhtega. Või peidetakse hoolikalt üks rögaklimp teie risotto sisse.

Maailma sõbralikuimad piirivalvurid

GOPR4432.JPG
Teel piirile
img_4055
Meie viimane söök Myanmaris. Alles oli alla 0,5€, palusime anda nii palju kui selle eest saaks. Saime kõhud täis, kuid meele kurvaks. Alati on raske lahkuda nii sõbralikust riigist.

Mööda maismaad piiri ületamine on Aasias alati üks põnevaid ettevõtmisi. Kord pidime viieteistkümnekesi üheksakohalises minibussis Kambodžast Vietnamisse logisedes kirjutama paberile “Estonia”, sest passist ei suudetud seda välja lugeda. Kotte ei otsitud tookord samuti läbi nagu ka seekord Myanmarist Taisse liikudes. Friendship Bridge eraldas Hpa-Anist mõne tunni kaugusel olevat Myawaddyd Myanmari poolt ja Mae Soti Tai poolt. Sillal tilbendasid mõned kerjavad lapsed. Üle jõe paarutavad iga päev mitmed väikesed ujukid, keegi nende dokumente ei kontrolli.

Kahvanägudena pidime siiski ametlikult riigist lahkuma ja järgmisesse sisenema ehk jalgsi silla ületama. Myanmari poolel unustati mulle riigist lahkumise tempel passi taguda ja Tai poolel tuligi sellest väike issue. Esmalt vabandas Tai migra-piiga ette-taha, et pean kahjuks tagasi jalutama ja templi võtma. Sadasin siis Myanmari migrasse sisse, trügisin enne ja ütlesin kenasti, et e-viisa kinnituspaberile sain küll lahkumistempli, aga unustasite sama passi panna. Järgnevad minutid jäi mul karp lahti. Migramees tõusis püsti, jättis kõigi teistega tegelemata, vabandas sada korda ette-taha. Haaras kolm korda mu käest, et seda suruda ja kõike head soovida. Tegi endale isegi kristliku traditsiooni järgi risti ette ja soovis mulle turvalist ning ilusat reisi. Korduvalt küsis ta, kas mul on ikka kõik korras. “Happy life” vms oli viimane lause, mis mu kõrvu jõudis, kui pärast templi kätte saamist migra putka ukse kinni tõmbasin ja head päeva soovisin.

img_4019

tekst: Pok

pildid: Marlee

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s