Kontvõõrana pulmapeol & kaksikuid tapvad akhad / Phongsali, Põhja-Laos

DCIM102GOPROGOPR4704.JPG

Myanmarist läbi Põhja-Tai Laose poole liikudes ja mõnda aega juba Laoses viibides kinnistub tagantjärele aina enam mulje, et Birma inimesed on ikka eriti soojad ja sõbralikud. Põhja-Tais ja eriti Laoses olen tunduvalt rohkem näinud mossis inimesi, kes vihaselt otsa passivaid mitte millegi pärast. Naeratust Lao inimeste nägudelt välja pigistada pole üldjuhul nii kerge kui birmalastelt, aga miski pole võimatu.

img_4429

Meil olid Laose suhtes üpris kõrged ootused, kuna lähiümbruses oli see veel üks vähestest riikidest, kus me käinud polnud. Tegemist on kõige vähem rahvastatud riigiga siinkandis, elanikkonnaga vaid seitse miljonit. Mägesid on meeletult ja loodus on vapustav oma lugematute koobaste ja koskedega. Maanteesid on vähe ja bussi- ning laevasõidud võtavad kõvasti aega. Võimsal Mekongil ja tema lisajõgedel on Laoses 4500 kilomeetrit veetranspordiks kõlbulikke jõgesid, mis vahel on kiiremadki kui maismaa transport. Ligi 50% rahvastikust on budistid, pea sama palju on animiste. Kristlasi, moslemeid ja teisi religioone on kokku vähem kui viis protsenti.

Mulle tuli suure üllatusena, kui lugesin Meigo Märki blogi The Walk Around The World, kus kaks ja pool aastat jalgsi teel olnud rändur ütles pärast Laost, et tegemist oli ainukese riigiga nendest 19st, mis ta seni läbi kõndinud, kus teelisele pakuti vaid korra juua ja süüa. Tavaliselt juhtus seda temaga kõikjal pea iga päev. Õnneks on meie siinsed kogemused olnud laias laastus suurepärased nagu kõikjal, aga mulje paraku selline, et Lao inimesed on ühed ebameeldivamad. Meenub üks mu laulurida Isu minus eneses paab proovile mu stamina / pidu minus eneses saab ikka nagu mardi gras ja püüd suhtumist avatuna hoida ning kohalikelt naeratusi välja pigistada läheb täie hooga edasi 🙂

Vibraatorina pulmapeol

Enamus inimesi, kes Põhja-Taist Chiang Khong/Huay Xai piiripunktist maismaatsi Laosesse lähevad, võtavad ette kurikuulsa kahe-päevase laevasõidu Luang Prabangi. Olime ligi viiekümnest korraga piiri ületajast ainsad, kes suundusid hoopis kahepäevase bussisõidu kaugusele Phongsalisse – kõrgele mägedesse Hiina piiri lähedusse, et minna seal matkama ja osa saama sealsete Akha hõimude kommetest ja igapäevaelust. Väidetavalt ühte autentseimasse Kagu-Aasia piirkonda, kus vanad traditsioonid veel elus püsivad.

GOPR4765.JPG

Põhja-Tais Mae Soti ümbruses on Akhad juba ammu moderniseerunud. Valitsuse toel on oopiumikasvatus laias laastus välja surnud ja keskendutakse teele ning kohvile. Telekad, rollerid ja autod majapidamises on tavapärane nähtus. Akhad Põhja-Laoses on aga hoopis omaette vaatepilt! Autentsusel Põhja-Laoses on ka oma põhjus – piirilt sõitsime kohaliku avatud akende ja peatselt otsad andva bussiga Udomxaysse pea üheksa tundi. Veetsime seal öö ja varahommikul taaskord samasuguse bussiga umbes sama kaua Phongsalisse.

GOPR4712.JPG

DCIM102GOPROGOPR4707.JPG

Lõviosa ei viitsi nii piinarikast teekonda ette võtta. Kuna sirget teed kordagi üle 40 meetri ei jätkunud, on oksendamised bussis kõikudes väga tavalised. Ka meie pinginaabrid ropsendasid kaks päeva jutti. Teed on tunduvalt kehvemad kui maanteed läbi Põhja-Tai mägede, kus teekate on enamjaolt uus ja sõiduradu kahest neljani. Põhja-Laoses peavad kõik rollerid, veoautod ja bussid mahtuma ära auklikele pooleteiserealistele teedele, mis sageli maalihetelt peksa saanud ja konstantset küürimist vajavad. Valgustus puudub ka küladest läbi sõites ja põngerjad, kes “maanteel” mängides oma lapsepõlve mööda saadavad, riskivad iga õhtu enda eluga.

IMG_4490.JPG

Tõmbame sellel reisil kuidagi eriti palju üliägedaid inimesi ligi. Phongsalis tutvusime kahe Austraalia-Saksa paariga ja oleme üheskoos trippinud Vang Viengini välja. Trippinud sealjuures igas mõttes nagu ühele hipile kohane – savu, oopiumi ja võluseente tõeluse võluveerel, aga nendest vaatenurga turisti kogemustest alles siis, kui jutujärjega Vang Viengini jõuan.

Enne matkamist õnnestus meil Phongsalis, väikeses mägikülas, sadada kambaga kontvõõrastena sisse pulmapeole, kus Beerlaost ja Lao Laost (kohalik maisist või riisist villitud kange viski) tangituna kõigest väest sealseid coolimaid tantsumuuve püüdsin imiteerida. Lao pulmapreilid olid kõik riietatud kaunitesse roosadesse pintsakutesse ning tumedaisse seelikusse ja kepsutasid tantsu nagu strippar Markol oleks epilepsia. Püüdsin küll nendega ühes taktis väriseda nagu vibraator, aga patareid said kiiremini tühjaks kui neil. Tantsuhoos ei pannud ma isegi tähele, kes olid pulmalistest noorpaari staatuses. Küllap polnud neil ülejäänust pidulikult riietatud külalistest silmapaistvamaid riideid või olin liiga hõivatud enda eneseväärikuse kaotamisega. Nõudepesuvahendi värvi Lao Lao ei ole ilmselgelt minu lääne mootorile sobilik kütus.

Akhade spirituaalmaailm

Järgmisel hommikul alustasime pikka päeva läbi mäeharjade, metsiku džungli, kardemonipõõsaste ja banaanipuude matkates 900 meetrilt 1400 meetri kõrgusele Akha hõimu külla, kus elab 217 inimest ja 47 perekonda. Tolmusel ja taimestikust puhtaks tehtud mäeahelikul kalpsasid läbi küla vabalt ringi lugematul hulgal kanu, hanesid, sigu, kitsi, lehmi, koeri, kasse ja vesipühvleid. Iga loomal on siiski omanik ja oma vara tunneb ära selle järgi, et loomad käivad oma kindlate majapidamiste juures söömas.

img_4456

Külla jõudmisest andis meile märku bambustoigastele kinnitatud tagasihoidlik lumehelvest meenutav ornament, mis on Akhade väravaks spirituaalmaailma ning mida mitte mingil juhul katsuda ei tohi. Külas on mitmeid tabusid, mida külalisel tuleb silmas pidada. Kõige püham tootem külas on hingede puu ja hingede mets, mida ei tohi katsuda. Ammugi mitte hädale minna. Akhad, muide, käivad ennast kergendamas metsas ja tualetti ei kasuta. Külaliste tarbeks on üks küll ehitatud, sest põõsaste vahel kükitavad kahvanäod ei pruugi uudistavate notsude hordidega toime tulla ega oska neid eemale hoida. Meie seltkond sai siiski põõsa all kükitamisega hakkama ja vetsu ei kasutanudki.

img_4468

Ka küla kiike ei tohi mingil juhul katsuda – see võetakse kasutusele kord aastas spetsiaalse tseremoonia ajal, mille eesmärk on riisi külvamisele hea aasta soovimine. Esivanemate hinged ja spirituaalne maailm on nende jaoks sama tähtis või olulisemgi kui siinne. Iga-aastase spirituaalse riisitseremoonia ajal ei tohi külalised oma jalga võluväravatest sisse tõsta.

IMG_4473.JPG

Kuigi imetavatel Akhadel on vähemalt üks rind koguaeg paljas, sest mõlema katmine toovat lapsele halba õnne, on keset küla asuvas pesemiskohas täielik alastus rangelt keelatud ja nii mehed kui naised peavad ennast pesema osati riideid kandes. Akhade, eriti naiste, lähedalt pildistamisel tuleb eelnevalt luba küsida, sest paljud usuvad endiselt, et fotoaparaat võib varastada inimese hinge. Keegi meid ei keelanud ja saime vabalt kaameraga ringi möllata.

IMG_4595.JPG
87aastane külavanema ema

IMG_4466.JPG

Oli näha, et meie raha läheb õigetesse kätesse, mitte vaid turismibüroole. Iga perekond saab külaliste tulekul, keda õnneks veel väga tihti ei käi ja me olime küla peale ainukesed, korda mööda võimaluse võõrustada ning selle eest ka vastavat tasu. Kui keskmine palk Laoses on 100usd ringis, siis sealne Akha küla peab tunduvalt vähemaga leppima. Küla peale nägime ühte rollerit, mis ka tõenäoliselt kamba peale soetatud. Ometi olid paljudel katustel väikesed päikesepaneelid.

IMG_4504.JPG
Külavanema maja, kus ööbisime

IMG_4501.JPG

Kivide söömine ja kaksikute tapmine

Enne söömist võtsime traditsiooni kohaselt vähemalt kaks pitsi Lao Laod – külalislahkuse ja sõpruse märgiks. Tuppa võis siseneda jalanõudega, aga lina taga olevad magamistoad on välismaalastele tabu. Kellele ikka meeldiks, kui võõras mees tema naise kaissu poeb, eks. Aga külavanem on pidanud vajalikuks selle teemalise plakati oma koduseinale riputada. Ka kottide riputamisega kuhugi seinale peab valvas olema, et ometi mitte altari staatuses loomade sarvi puutuda. Magada tuleb peaga altari poole, jalgade suunamine altari poole on solvav.

IMG_4464.JPG
Sageli on kombeks unistusi visualiseerida taoliste photoshopitud piltidega. Kiletatud perekonna pilt on seinal aukohal.

IMG_4594.JPG

Eriti rasedad, aga tegelikult kõik sealsed Akhad söövad kive, et saada mineraale. Iga kivimürakat nad siiski ei näri ja meie giidi sõnutsi on mõni konkreetselt välja kaevatud kivi lausa pehme ja maitsev. Koera söömine on elementaarne, kuid mõned korrad aastas esinev ettevõtmine. Koeraliha söömine pidavat talvel sooja andma. Kõige võikam uskumus on neil aga see, et kaksikud on kurjast. Ammugi kolmikud jne ning nii identsed kui erinevast soost. Kaksikutest imikute tapmist tuleb endiselt vahel harva ette. Vanemad peavad pärast kaksikute saamist kolmeks kuuks külaväravatest ehk spirituaalmaailmast välja astuma ja isekeskis metsas elades hakkama saama. Tagasi tulles on nad sunnitud oma vana kodu maha jätma ja uue ehitama. Giidi sõnutsi ei ole tema kodukülas sündinud kaksikuid keegi enam kordagi näinud. Vahel antakse nad lihtsalt ära – tabuteemat jutuks keegi kunagi võtta ei taha.

img_4522

Tegemist oli ühe omapärasema keskkonnaga, kuhu mul on olnud au sattuda. Külalised võeti rõõmuga vastu ja lapsed läksid meile kaamera ees poseerides kiiresti ülemeelikuks, kui mitte öelda lausa segaseks.

Päikese loojudes kippus kähku külmaks ja juba ligi alates kolmandast eluaastast lapsed tegid kõikjale väikeseid lõkkeid, et sooja hoida. Kui me ka tulekolde ümber end soojendasime, kilasid mitukümmend uudishimulikku silmapaari meie ümber lakkamatult põrnitsedes. Öö ootuses tegid noored tütarlapsed ränduritele traditsioonilist “massaaži” ehk katsusid me jalgu monotoonselt ühes rütmis pool tundi jutti. Mind mudivale tädikesele meeldis enamus ajast oma näppe mu kanni vahel hoida. Varjatud ihad? Või on pinges tagumikud seal suureks probleemiks – ei mina tea.

Tule tegemisel võib aga kõrvetada saada. Nii tuligi järgmine päev meie juurde murelik ema, kelle pisitütre käsi oli ville täis. Puhastasime, määrisime kreemi, sidusime kinni ja õpetasime elementaarset ehk käe puhtana hoidmist. Kinkisime neile sideme ja juhtumisi kaasas oleva antiseptiku ning näitasime üksipulgi iga liigutuse ette, mida nendega teha tuleb. Ka ühe küüne kaotanud väikese poisi sõrme pidime tohterdama ja kindlasti oleks neid murelapsi veel jagunud, aga kõik ei taibanud vist küsima tulla. Ega meie esmaabitarvete varamugi teab mis suur olnud, aga oleksin neid meeleldi päev läbi tohterdanud. Just elementaarsetest medikamentidest ja esmaabitarvetest tundus neil kõige rohkem vajaka olevat.

IMG_4495.JPG

IMG_4475.JPG
Pildile mahub terve kool

Meie jaoks tagasihoidliku lisateenusena läksime teisel päeval ühe Akha naisega mägede vahele põllule, et korjata temaga üheskoos erinevaid põllumajandussaadusi. Sealsest menüüst osutus lemmikuks banaaniõis – banaanikobara all kasvav suur lilla ja sitke vili, mis keedetult ja kergelt soolaga maitsestatult meenutas rebitud kanaliha.

img_4557
Banaaniõied

IMG_4537.JPG

IMG_4584.JPG

IMG_4441.JPG
Banaanilehed asendavad Aasias sageli taldrikuid. Sticky rice on Laoses kui kivikamakas, mida süüakse suutäisi kätega rebides. Sticky rice on eraldi riisisort, mitte valmistusviis.

Suuresti giidi vastuseisu tõttu ei õnnestunud meil kuskilt oopiumit saada, mida küsisime järjekindlalt paari päeva jooksul vähemalt 50 korda. Teadsime, et mõndades Akha külades on see täiesti võimalik ja enne matkamist pulmapidustuste ööl tassisime ühe üle joonud ja tõmmanud kahvanäo hotellituppa. Kollanokk. Leidsime oma vankumatule huvile lahenduse lõuna poole liikudes…

P1820283.jpg

DCIM102GOPROGOPR4824.JPG

tekst: Pok

pildid & videod: Marlee ja tripikaaslased Christophe Cosson & Sophie Sämrow

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s