Võluseente võluveerel / Luang Prabang & Vang Vieng, Laos

Pärast Põhja-Laoses külmetamist ja Akhadega tutvumist veeresime ööbussiga Luang Prabangi, mis otsetõlkes tähendab “Kuninglikku Buddha kuju”. Ööbuss oli suhteliselt mugav – kaks korrust kahe-inimese voodeid, keskel koridor. Kogu bussi põrand kaetud kunstnahaga ja jalanõud tuleb juba ukse lävel ära võtta. Oleks veel kardin ka voodi ette käinud, oleks päris pöörfi, aga savi see. Üksi reisides võib siiski juhtuda, et saad mõne võõra endale kaissu, kui just topeltkoha eest ei maksa. Ja siiski võib ette tulla, et mõni soovib kaissu tulla, kui ka topeltkoha eest maksad 🙂 Hea une tagas ühelt Austraalia tüübilt saadud vaalium. Tuled olid kustus ja keegi mu suunurgast välja nirisevat ila ei näinud. Põhjalikku uurimustööd teinud austraallane teadis rääkida, et Laos on siin kandis ainuke riik, kus vaaliumit niisama igast apteegist saab.

Jõudsime Luang Prabangi ligi viie paiku öösel ja sättisime end Mekongi äärde suletud välirestorani laudade taha ning jäime päikesetõusu ootama. Tuli välja, et öösel on kõik aiad lukus ning ühtegi voodikohta enne ligi kella üheksat hommikul ei õnnestunud silmata, kuigi päike oli ammu väljas. Lao inimesed on lazyd as fuck. Liigne töötamine olevat rumalus.

IMG_4692.JPG
Luang Prabangi marketil leidub ohtralt ehteid ja suveniire, mis tehtud pommidest või lennukijäänustest. Ostsime ühe rahumärgiga võtmehoidja ja sõrmuse.

Aga majutusasutusi on Laoses vähemalt suhteliselt lihtne üles leida, nagu ka söögikohti, sest pea kõikjal ja enamusi sponsoreerib kollaste valgustatud siltidega kurikuulus õlu Beerlao – Laose au ja uhkus ning sügav kultuuri osa. Beerlao põhineb kohalikul jasmiiniriisil, humal ja pärm imporditakse Saksamaalt.

Augutäiteks veidi Wikipedia parafraseeringut – Luang Prabang koosneb 58st nö kõrvalkülast, millest 33 on UNESCO World Heritage Site’id. Üheksakümne viiendast aastast on ta nimistusse kantud kui unikaalne ja erakordselt hästi säilinud arhitektuuri-, religiooni- ja kultuuripärand. Prantslaste koloniaalmõjusid 19ndast ja 20ndast sajandist on tunda kõikjal. Elanikke on ligi 56 tuhat.

GOPR0009.JPG

GOPR0031.JPG

GOPR0026.JPG
Luang Prabang kubiseb butiikhotellidest ja sageli näeb ka vintage autosid.

Igal hommikul kõnnivad sajad mungad erinevatest kloostritest tänavatel ja korjavad almuseid. Myanmaris torkavad nad siiski palju rohkem silma kui Laoses. Luang Prabangist leiab ka suurima assortii Kagu-Aasia butiikhotelle, millega meil loomulikult midagi pistmist pole. Kui piltilusa linna ja iga teise maja pildistamine kõrvale jätta, siis pole Luang Prabangis palju teha. Ööelu on selles kenasti väljapeetud linnakeses üsna tagasihoidlik, kuid night marketil saab mõnuga lihhi järada.

IMG_4652.JPG

IMG_4653.JPG

IMG_4687.JPG

Luang Prabangist 29 km kaugusel asub Kuang Si kosk – no täitsa pekkis kui ilus vesi seal on. Laost külastades lihtsalt peab seal ära käima!

GOPR5021.JPG

GOPR5038.JPG

Kose kõrgeim osa on 50meetrise langusega ja nii kose üleval kui all on mitmeid basseine, kus on mõnus ujuda. Vesi oli küll ujumiseks nii külm, et munad tahtsid tagasi kehasse pugeda, aga see ei takistanud kedagi ning suur osa inimesi sulpsas ennast vähemalt korra ka vette. Hea mõnus jahutus.

Džunglisse kose kõrvale on end sättinud ka Aasia mustade karude päästekeskus, kus salaküttide käest päästetud mõmmid enam-vähem suurusega aedades chillida saavad. Mõne närvikava tundus suht katki olevat või meeldibki Aasia mustadele karudele 10 minutit järjest meetri raadiuses ringi ratast käia. Ise eelistame veits huvitavamat trajektoori, nii et kose tippu ronimiseks valisime loomulikult raskema raja ehk haarasime võimalusest Mowglit mängida ja ennast puujuuri pidi üles tõmmata.

Tähelepanu, tegemist on päris eluga. Lapsevanematel minna magama

Kui juba tõmbamisest juttu, tuleb Vang Viengist rääkida, kuhu suundusime pärast Luang Prabangi. Sealne elu kulgeb rändurite jaoks suures osas savu või oopiumit tõmmates, mida saab nö “ametlikult” teha neljas baaris, mis kõik kuuluvad samale kohalikule ärikale, kellel head kontaktid ja kes võmmid ning ametnikud kinni maksnud. “Õnnelikus” menüüs on kolme sorti meelemürke – buffalote pasahunnikutes kasvavad seenemikukesed, savu ja oopium. Tegelt oli muidugi rohkem meelemürke – alkohol, kohv jne, aga need kolm on kõnealuste baaride põhilisteks tõmbenumbriteks. Menüü sisaldas nii suitsetatavat, söödavat kui joodavat.

GOPR0205.JPG
Vaade meie hotelli rõdult Vang Viengis

Kuna Akha külas Põhja-Laoses me oma oopiumihuvi rahuldada ei saanud, suundusime baari. Tellisime nelja peale ühe oopiumijonku. Jonkuks oli tavaline sigaret, mille välisküljele tumepruuni, tihket ja väga kleepuvat möga pandud ning OCB-ga korra üle keeratud.

IMG_4710.JPG
Oopiumijonku

Tegime ära, chillisime, jõime õlut ja ootasime. Sittagi. Jäi väheks ikka nelja peale. Tellisime veel ühe oopiumitee kahe peale. Juba hakkas vaikselt tööle ehk muutis lõõgastunuks ning tagatipuks väsinuks. Baarist lahkudes kadus mul mõneks minutiks pilt eest ja pidin korra maha istuma, sest vererõhk kõikus. Järeldus – ma ei mõista, miks keegi peaks oopiumit savule eelistama. Oopium muudab vaid väsinuks ja mängib vererõhuga. Ka Marleel hakkas veidi halb ning teistegi enesetunne polnud suurem asi. Puudub igasugune savule omane meeldiv high, lõhn ja maitse.

Kuna me emmed on kodus veits mures, et kas ikka on vaja sellistest asjadest avalikult rääkida, siis ütlen selle peale, et jah. Siin on see kõik nii tavaline ja loomulik. Mainitud meelemürkide legaalsusega on Laoses asjalood nii ja naa. Nendes neljas baaris Vang Viengis võid tarvitada, aga tänaval või majutusasutuses võivad kohalikud politseile ära kaevata. Siis tuleb võmm, maksad talle raha ja ta jaotab selle kenasti enda ning kitse tasku vahel ära. Trahvi ehk siinses mõistes altkäemaksu suurus võib olla mitusada dollarit. Nii et pigem on mõistlik baarides tarvitada või lihtsalt mitte debiilik olla ja tänaval kõigega liputada, mis liputamist väärt pole.

Seenemikud, seenemikud, teevad tööd, teevad tööd

Aga kes see ikka seenemikukesi kuskil kära sees pimedas baaris viitsib nosida? Valges ja looduses on tunduvalt tuusem. Nii et tõmbasime ühel hommikul endale kuuekesi banaani-seene kokteilid sisse, plaaniga minna Vang Viengi ümbritsevaid hiigelsuuri lubjakivimägesid ja koopaid avastama. Neid jagub siin ohtralt. Kokteili hinnaks 100 000 kipi ehk ca 12€. Lõunas 4000 saare kandis Don Detis on poole odavam. Lisaks võtsime kamba peale kotikese toorel kujul – pärast hea trippi pikendada peale nosides. Saime ka paar complimentary savujonkut kauba peale kaasa, et ikka kindel värk oleks.

Aastaid tagasi Indoneesias Gili saartel proovitud seenemikud ajasid jubedalt kigelema, ka siinsed pakkusid palju nalja, aga kigelemine polnud ainus ega põhiline efekt. Värvid ergastusid, roheline ja kollane domineeris eriti hästi ja kõigel tundus olevat pulss, mille tuksumist märkad iga pilguheitega. Detailide märkamine intensiivistub ja iga puujuur, putukas, ämblik, ämblikuvõrk ja kõik loodusega seonduv pakub ülimalt suurt põnevust.

IMG_4717.JPG
Näe, vaata! Ämps!

Ka pimedas koopas paraneb oluliselt nägemine. Niisiis leidsime endale ühe kalju kõrval kenakese privaatse wonderlandi, et trippida, ringi kalpsata ja loodust uudistada. Sageli võib ette tulla ka soovi kilepakendeid ja muud prügi maast üles korjata.

img_4721
Pildilt ei kajastu, aga nägime koopa sisemust selgelt.

Meiega trippiv 38-aastane deep-house’i DJ ütles, et tegemist on kõige kangema asjaga, mida ta kunagi tarvitanud. Sai vist hea doosi 🙂 Tal hakkas ka kõige kiiremini tööle – juba baaris. Ju oli kõht tühi ja äsja mõmmil käinud. Need kaks faktorit võivad mõjutada tripi intensiivsust. Pluss tegu on ju loodusega, mitte laborikraamiga. Mõni võluseeneke sisaldab rohkem head kraami ja mõni vähem. Doseeriminegi tavaliselt silma järgi. Aga ülimalt meeldiv kogemus oli see ka kõigile teistele. Ainult ühele saksa tüdrukule ei mõjunud peaaegu üldse. Polnud hullu – saime ka ju complimentary jonkud. Seenemikud võivad mõnikord südame pahaks ajada ja vahel isegi korra oksendamiseni viia. Aga pärast väikest roobertit on enesetunne hea ja trippimine võib jätkuda. Meie tripp kestis ligi 6 tundi, keegi ropsi ei pannud. “Mahatulek” oli leebe. Intensiivsus lihtsalt tasapisi kadus ja lõpuks oligi mõju läinud. Nii nende rändurite ja turistide päevad Vang Viengis mööduvad.

IMG_4716.JPG

Aga trippimine pole ainus asi, mida Vang Viengis teha. Tubing ja kayakitamine on põhilisteks tegevusteks. Tubiga ehk suure kummirõngaga ennast jõevoolul kanda laskmine on eriti mõnus tegevus mitmeks tunniks. Ajakulu sõltub sellest, mitmest köiest kinni haarad, kui mööda jõevoolu baaridest mööda kulged. Haarad aga soovi korral köiest ja sind tiritakse ujuvasse baari. Kui tuju tuleb, lased köiest lahti ja kulged edasi järgmisesse baari. Joomine ei ole muidugi tubingu juures kohustuslik, aga mõned aastat tagasi ära keelatud joomarlusele on taas luba antud. Turism kannatas Vang Viengis keelu tõttu kõvasti. Nüüd on aga baare lihtsalt tunduvalt vähem. Ka lolle turiste pole enam täis peaga tükk aega ära uppunud. Vesi on õnneks vahelduva eduga suhteliselt madal ehk üldjuhul puusani. 

Ning nagu juba mainitud – Vang Viengi ümbritsev loodus on ääretult ilus ja lihtsalt niisama matkamine on täiesti meeldiv põhjus, miks Vang Viengi külastada… Või siis mõne jonkuga näpu vahel? Või piknik oopiumit sisaldava pitsaga? Või värskendava mushroom shake’iga? Aga kui ikka väga vaeva näed või lihtsalt loll oled või täiega üle paned, siis on puuks – köhi võmmile pappi või kui krõbisevat pole, tuleb elu üle järele mõtelda ja seisukohti võtta kongis istudes.

img_4724

IMG_4712.JPG
Aega läks, aga lõpuks nuputasime välja, kuidas see puu kasvab…

tekst: Pok
pildid ja videod: Marlee

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s