Ahvijaht, sex on the fishermen boat & kayakiga Kambodžasse / Vientiane, Kong Lor & 4000 islands, Laos

Laos on tuus koht, aga toidu hinnad sakivad sajaga. Kui tavaliselt saad Aasias tänavakohvikutes riisi- või nuudliroast juurviljade ning väikese koguse lihaga kõhu täis ligi euroga, siis Laoses peab olema valmis välja käima 2-4€ sama koguse ja kvaliteediga toidu eest. Sageli isegi kehvema kvaliteedi eest, sest maitsestamisest nad just palju ei tea. Sticky rice’i kamakaid kastavad nad tavaliselt vaid soola ja tšilli sisse ning õgivad kuiva toitu.

DCIM100GOPROGOPR0785.JPG
Iseloomustab suurepäraselt Lao inimeste mentalileeti.

Suurtele toiduarmastajatele on veidi masendav, et hinna ja kvaliteedi suhe nii pekkis on. On ju ilmselge, et keskmiselt 100USD-d kuus teenivad kohalikud ei söö iga päev mitme euro eest. Aga selleks polegi peaaegu mitte üheski kohvikus, välja arvatud spetsiaalsed turistirestoranid, hindu avalikult kirjas. Jube tüütu on kogu menüü hindu üksipulgi üle küsida – nagunii sealt mingit head vastust ei tule. Reaalsus on paraku see, et välismaalane maksab julmalt rohkem – ka suvalises tänavaputkas. See just ei kaunista Lao inimesi mu arust. Mujal Aasias peab välja käima ikka sama kopika mis kohalikudki, kui einestad mõne plastmasspuki peal kuskil tänava ääres kohe-kohe kaela kukkuva eterniitkatuse all. Ka turul tuleb banaanikilo eest rohkem välja käia kui kodus. Ja banaanid kasvavad siin igas hoovis ja võpsis.

img_4608
Linnud seenekastmes – yes? no?
img_4618
Söögi osas leidub Laoses ka positiivseid üllatusi – grillitud vesipühvel. Nomnom.

Aga ega ükski riik ole perfektne. Nii et tagasi lõbusamate asjadeni. Logistilistel põhjustel olime sunnitud Vang Viengist lõuna poole liikudes peatuma pealinnas Vientianes. Lamp suurlinn mõttetu promenaadiga, mille kaldalt saab üle jõe Taid vahtida ja odavamatest hindadest unistada. Soodsat majutust oli ette bookimata raske leida, nii et siinkohal tulid appi meie kullakallid hindumehikesed. Oh seda kodust tunnet tekitavat odööri nagu oleks jälle tagasi Indias! Hindud tunneb juba lõhna järgi ära, sest maast ja madalast päevad läbi vürtside sisse söömine tungib läbi pooride välja. Hindude guesthouse’is oli ka tuttav kopituse lõhn ja akendeta niiskes toas tolmukatte all kägiseva tuuliku saatel on mõnus seinal hallitust vahtida ja mõelda, et täna me vist ei seksi. Aga mis seal ikka, loeme enne magamaminekut lambatükke karris, topime üksteisele sensuaalselt käega rotit kurku ja luristame mango lassit kuni enam liigutada ei jaksa.

img_4735
Palak paneer (paremal) on üks all time favourite India köögist – tofu laadne India juust spinatikastmes

Seitse kilomeetrit kooparetke ja ahvijaht

img_4856
Kong Lor Cave’i juures asuvat küla ümbritseb läbitungimatu lubjakiviahelik

img_4849

img_4878

Laoses on mitmeid piirkondi, kus mootorattaga mitmepäevaseid luupe sõita. Üheks vahepeatuseks on Kesk-Laoses ülejäänud asustusest mitme tunni kaugusel olev Kong Lor Cave, mille läheduses asub jõe kaldal pisikene külakene – meie jaoks üks ägedamaid ja nunnumaid paiku Laoses. Tavaliselt sõidetakse sinna mootorrattaga vaid seitsme kilomeetrise koopa tõttu, mida läbib jõgi ja kus saab taskulambi toel pisikeses paadikeses kivimoodustisi imetleda. Vahepeal saab korra paarisajaks meetriks valgustatud alasse kaldale kõndima. Kuna hiiglaslikud lubjakivikaljud moodustavad külakese ning ümbritsevate riisiväljade ümber läbitungimatu müüri, siis pääses teisele poole kaljusid vaid läbi maa-aluse jõe. Maismaatsi peaks tegema 150 kilomeetrise ringi! Rets loodus ikka, mis Laose pinnal moodustunud on.

img_4789
7-kilomeetrine koobas

img_4745

img_4797

img_4796

img_4821

Jäime külakesse kolmeks ööks. Kohtasime ühte üksikut prantsuse kivipead, kes iga 30 km tagant oma odavalt ostetud rollerinikatsit parandades tervet Laost läbi sõitis. Tema kodumajutuse papi kutsus meid põhiliselt kehakeeles ahve vaatama. Kokkulepitud ajal hommikul matkale minnes selgus peatselt, et tegelikult lähme me vist hoopis ahve jahtima. Tagatipuks selgus, et kõigest kalale. Suurepärane tuuri maha müüja! Papi küsis meilt umbes euro matkagiidi teenuste ja lõuna eest. Kogu retk tundus pigem naljakas punnitatud ettevõtmine. Papi demonstreeris meile ühte koopaavasse näriliselõksu seadmist. Seejärel suundusime jõe äärde, et saada osa Lao mehe laiskuse meisterklassist. Raudselt ütles naisele, et läheb kalale. Ja läkski. Sukeldus vette, pani ülimalt lohakalt kalavõrgu vette. Ujus selle kõrval pikki võrku ja plärtsus jalgadega vees. Ma pole küll mingi kalanduse ekspert, aga sügavalt kahtlen, et veega pladistamine kalasid kuidagi võrgule lähemale hirmutab. Või siiski? Kannatust jätkus tal umbes 10 minuti jagu, võrk oli ühe koha peal vahest paar minutit. Siis oli aeg see kokku korjata ja uuesti lahti tõmmata. Nii paar-kolm korda. Ja oligi kõik! Aitab tööst.

img_4918
Ka sellisega annab tervet Laost läbi sõita, kui suurem huvi remonditöökodade vastu on.

Naine oli kaasa pannud kamaka sticky rice’i ja ühe väikese kalarootsu – vaevalt temalgi suurt usku oma mehe kalastamisoskusse jätkus, et juba kodust kala kaasa pakkis. Papil õnnestus siiski miskit kinni püüda – viis tiku pikkust rõõbat. Grillisime need jõekaldal ära ja pistsime pintslisse. Oli väga maitsev. Kogu protsess võttis ehk pool tundi ja selle aja jooksul suutis papi märkamatult kinni kulistada terve pudeli Lao Laod. Aitasin teda hommikuse tühja kõhu peale ühe lonksuga ja juba see andis veidi tunda. Samm oli tal küll sirge, aga küllap oli ta pärast seda sigalakku täis.

img_4932

img_4941

DCIM100GOPROGOPR0540.JPG

Prantsuse kivipea viis jutu savule ja kehakeeles ning väga tagasihoidliku inglise keelega tegi papi selgeks, et läheduses mägedes miskit kasvab, aga kohalikud ei oska sellega eriti midagi peale hakata. Leppisime õhtuks kokku sööma tema kodumajutuses. Sinna jõudes demonstreeris ta meile värskelt mullast välja tõmmatud ja armastusest ilma jäetud taimekest, mis polnud jõudnud veel õitsemagi hakata. Jäi arusaamatuks, kas ta üritas seda meile müüa või näitas niisama. Rikkalikust õhtusöögist kala ja muu hea-paremaga, mis papi kokku lubas, sai peaasjalikult paljas riisikamakas. Õnneks oli neil soja ja tšillit, et natukenegi asja parandada. Ju unustas ära pärast Lao Laod oma “small money big dinner fish” lubadused.

DCIM100GOPROGOPR0583.JPG

DCIM100GOPROGOPR0554.JPG
Külatänavake Kong Lori juures
DCIM100GOPROGOPR0578.JPG
Hurmur ja külabeibed

Jõulud ja aastavahetus neljal tuhandel saarel

Jõuludeks panime bussiga lõunasse 4000 saarele Kambodža piiri äärde, täpsemalt Don Detile ehk suuruselt kolmandale saarele. Bussisõit sinna oli omaette elamus, sest buss topiti välismaalasi nii paksult täis, et viimasena bussi jõudnud pandi pisikestele plastmassist taburettidele vahekäiku istuma. Kõigil oli lõbus, local style ikkagi. Pikal distantsil tegime ka ühe vahepeatuse tee ääres, et kusta ja keha kinnitada. Bensiinijaama kõrval olid puuri pandud makaagid ja nende ees müüdi banaane. Ostsin endale kimbu ja jagasin ühe banaani pärdikute vahel ära. Milline debiilik! Pärast jõudis alles kohale, et värdjas banaanimutt saab sellega vaid indu juurde, et loomi loodusest kinni püüda ja puuri pista. Siiamaani kahetsen, et nii rumal olin. Ilmselgelt ei hoita bensiinijaama kõrval “päästetud” ahve ega ole ka tegemist mingi sanctuaryga.

DCIM100GOPROGOPR0797.JPG
Meie bangalo Don Detil, 7€ öö
img_4999
Igaõhtune vaatemäng Don Detil

Jõulud olid suhteliselt rahulikud. Eeldasime tunduvalt suuremat läbu, aga põhilises külas, mille baaride omanikud on peaasjalikult lääne inimesed, oli pidu vaid mõnes baaris ja muusika valjudus oli pigem tagasihoidlik. Üldsegi mitte nii palju rändureid kui arvasime. Kohalikud jõule ei tähista. Aga mitmes baaris näidatakse päevad läbi Friendsi, nii et elu oli lill nii või naa.

img_4979

4000 saart tähendab tegelikkuses iga väikest küngast. Mõni pisikese rannaga, mõni täitsa saare mõõtu. Asustus enamikel pole võimalik. Don Detile jalutab mõne tunniga tiiru peale. Leidsime Don Deti suht ainsa väga kauni ranna, mille ääres voolas väike helesinakas-rohelise veega jõgi. Pole kuskil mujal nii mõnusat jõe äärset rannaelu elanud kui Don Detil! Enamus päevi veetsime seal rannas jõe ääres.

4000 islands piirkond on ka Mekongi kõige kärestikulisem osa, kus on suurepärane kayakitada. Saime taas kokku sama Austraalia-Saksa baariga, kellega pool Laost läbi olime trippinud, ja läksime kayakituurile, mille käigus käisime vahepeal ka Kambodžas ära. Loomulikult pakkisime kaasa ka mõned joindid, mida siin ühes seeneshake’idega müüakse igas baaris erinevalt Vang Viengist, kus on see vaid ühe ärika privileeg. Giid juhatas meid mööda väiksemaid jõgesid kuni ühes veidi kärestikulises alas kõik ümber käisime. Giid oli teistelt kohalikelt kuulnud, et puu on jõkke kukkunud. Seletas meile siis, kuidas mööda saame ja ise läks ees, kuni ta oksaga ise otse vastu larfi sai ja kayakiga uperkuuti lendas. Suurepärane demonstreerimine, kuidas ohtudest mööda laveerida! Jäime seejärel ise sama oksa külge kinni, kuni kiire vool kayaki viltu viskas ja lõpuks meidki vette sulpsatas. Täpselt samamoodi käisid uperkuuti ka meile järgnevad sõbrad. Saime veits veealustelt kividelt põrutada ja kriimustada. Kaotasime kamba peale paar paari päikeseprille ja giid suutis ainuke ajugeenius olla, kes oma telefoni veekindlas kotis ei hoidnud. Kahju muidu ta kaotusest. Telefon, mis küll üliodav kahvanägude jaoks, on tema jaoks suur investeering. Loodetavasti hakkas telefon pärast päevakese riisikotis hoidmist siiski tööle…

DCIM100GOPROGOPR0698.JPG

Kayakiga Kambodžasse

Käisime kayakitripi käigus ka Kambodžas ära, sest piir jookseb mööda jõge. Põhjuseks magevee irrawaddy delfiinide vaatlemine, kellel on nöbi nina ja keda on 4000 saare kanti alles jäänud vaid kolm! Nägime neist kõiki. Lõunatasime väikese ujuki peal kuni nad meid 50 meetri kauguselt oma kohalolekuga õnnistasid. Neli aastat tagasi Kambodžas Kraties nägime mitmeid kümneid samu delfiine palju lähemalt. Nende vähene arvukus on loomulikult kohalike kalameeste süü, kes on aegade algusest püüdnud nii palju kala kui vähegi õnnestub. Tippaegadel lausa tonni jagu päevas. Kalastusinspektsiooni ega muud säärast Laoses ei eksisteeri. Kõik teevad, mida tahavad. Delfiinidel pole seetõttu eriti miskit süüa.

Teiseks suureks arvukuse vähesuse põhjuseks on Laose ja Kambodža ühine projekt suure tammi ehitamiseks, mis toob kaasa igapäevaseid dünamiidiplahvatusi. Need on kuulda kilomeetrite kaugusele. Ülisensitiivsed delfiinid pole teatavasti suured plahvatuste fännid ja eelistavad mujale migreeruda.

Eluentusiasti ja vaatenurga turistina ei saa Laoses üle ega ümber savust ja seentest, mis Don Detis on poole odavamad kui Vang Viengis. 50 000 kipi ehk ca kuue euroga saab ühe seenekokteili, tagasihoidlikuma tripisoovi korral hea kahe peale manustada. Leidsime ühe nunnu baarikese mitme kilomeetri kaugusel külast oma lemmikranna ääres, kust moskiitonetid ja matšeete rentida, et randa ööseks jääda ja väiksemaid asustamata saari avastada. Nii lihtne on Laoses seenetripihipindust harrastada vapustavalt kaunites looduslikes paikades. Ja “narko”vastased ärgu siinkohal mölisegu. Prestiižikamatest USA ülikoolidest on juba paljud teadlased öelnud, et tegemist on ühe efektiivseima depressiooniravimiga, mis parem enamik tablettidest. Kasulik ka igasuguste muude haiguste ravimiks ja juba käibel ka lääne meditsiinis. Kes korra proovib, ei pruugi enam endine olla. Tegemist on mu arust elu muutva kogemusega, pärast mida näeb kõike palju avaramalt. Ka “kaine” olles. Teadvustad endale paremini argimurede tühisust jne.

Rändurid Laoses eriti savu ostma ei pea, sest alati leidub keegi naaberbangalost, kellel ootab ees piiriületus ja seetõttu mitu grammi kellelegi pihku pistab. Me nii heavy smokerid pole, et kõike pakutavat ära tarbida oleks jaksanud. Nii et pärandasime enne Laose tripi lõppu oma suhteliselt kopsaka koti järgmistele ränduritele edasi. Et ikka kõigil chillim oleks Trumpi inaauguratsiooni oodates.

img_4974

Uusaasta pidu oli juba palju suurem kui jõulud. Beach party suurtest kõlaritest, mis korda mööda kellegi telefoni taha ühendatud poplugudest oksendamiseni ajavate tränatümakateni plärisesid läbi väsinud kõlarite. DJdel ühes tehnikaga oleks Aasias retsilt menu! Ka keskpärastel ja puhta paskadel. Peaasi, et kuidagi miksid. Paljad tissid ja sex on the fishermenboats – it had it all! Aga pärast paari tundi väsitas hea muusika puudus ära ja oligi tuduaeg. Meie lemmikranna baaridaam söötis aasta viimasel päeval juba hommikul meile šokolaadi-kosmosekoogi sisse ja uue aasta esimesteks tundideks olime suht väsinud. Nähtud paljaid tissipaare oli ka tegelikult ainult üks, nii et kaua ei viitsinud pidutsevat rahvast ka passida. Aga Tai tüdruku tisside kohta olid vähemalt üsna eeskujulikud. Swipeks Tinderis paremale küll.

DCIM100GOPROGOPR0679.JPG
Päikeseloojanguid Don Detil võiks lõputult vahtida.

Pärast aja maha võtmist neljal tuhandel saarel lendasime läbi Bangkoki ja Kuala Lumpuri nädalaks Malaisiasse Penangi, kuni viimaks käes aeg meie Filipiinide tripiks! Filipiinid on meile kui omamoodi juubel ehk kümnes Aasia riik, kus vähemalt kuu aega veeta.

tekst: Pok

pildid ja videod: Marlee

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s