Maailma parim rand, inimkaubandus ja beebi-Jeesus / Boracay & Kalibo, Filipiinid

Filipiinid – 100 miljoni elanikuga põhiliselt kristlik riik, mis laiub enam kui 7600 saarel. Turismi mõttes võrreldav Taiga kolmkümmend aastat tagasi. Meie juubeliriik ehk kümnes Aasia riik, kus minimaalselt kuu aega veedame. Riik, mis asub küll Aasias ja kus on Aasia hinnad, kuid vaib on rohkem lõunaameerikalik. Ootused olid ääretult kõrged.

Kuala Lumpuri lennujaamas Kalibo/Boracay lendu oodates saime juba mõnusat närvikõdi, sest pärast kolme kuud reisimist muutume tavaliselt laisemaks ega jaksa mõnda aega igapäevaselt peale lendavat infot töödelda. Nii jäigi kahe silma vahele oluline tõsiasi, et Filipiinidele sisenemiseks peab olema ette näidata riigist lahkumise lend. Kohaliku migratsiooniameti asemel kontrollis seda juba Kuala Lumpuri Air Asia check-ini töötaja, kes meile piletit ei väljastanud, kuni näitame ette tagasisõidupileti.

Tunnike counteri sulgemiseni, kähku kotid seljast ja läpakas põrandale lahti, sõrmed ristis, et wifi otsimise peale aega ei peaks raiskama ja Cebu-Kuala Lumpuri pilet saigi soetatud. See, et meil oli ette näidata Kuala Lumpurist Indoneesiasse lendamise pilet, ei kottinud kedagi. Air Asia töötaja küsis meilt isegi piletit näha, kuidas Kalibost Cebusse saame. Tegime selgeks, et kas või kõnnime ning ujume ja see pole oluline. Jäeti rahule ja lasti pardale. Tuli välja, et Filipiinid on selles osas siinses regioonis üks karmimaid riike. Lennufirmasid huvitab tagasisõidupilet eeskätt seepärast, et läbi mingi arusaamatu bürokraatiamasina ussiemmi on mingil määral nemad vastutavad, et sa riigist lahkuksid. Seega on neile eeskätt oluline, et paistaksid välja piisavalt jõukas ja lahkumist endale lubada saaksid.

Ette oli teada ka muud karmused – täpsemalt narkopoliitika osas, mistõttu eelnevate seenetrippide pärast Laoses kodus olevad mamad muretsema panime. Riigis, kus diktatuuri poole liikuv president ja narkoparunitest politseiülemad palgamõrtsukate abil keskeltläbi päevas nelikümmend inimest maha notivad ohtrate süütute kaasosalistega, ei tule erilist isu mõttetult riskida. Kuidagi on neil ju vaja enda koostööpartnerid vaigistada, et probleeme vältida ja endal turvalisem kaubitseda oleks. Automaatidega tule avamine mõnes Manila linnaosas on sage nähtus. Iga suuremat tänavanurka Filipiinidel katavad suured “Ei narkootikumidele!” sildid. Liitrine San Miguel ja Red Horse maksavad 50-80 pesot, nii et pole hullu. Võib kolmandat silma kuu aega suletuna hoida küll. Üks euro võrdub 50 pesoga.

G0010920.JPG
My God I hate drugs – presidendi masskampaania vilju märkab kõikjal

“Parim” rand maailmas

Lendasime Kalibosse, et osa võtta beebi-Jeesuse auks korraldatavast Ati-Atihan festivalist, suurimast ja vanimast Filipiinidel, mis toimub iga ilmaga taifuunidest hoolimata ning on juba üle 800 aastase ajalooga!

Aga esmalt suundusime 2016. aasta TripAdvisori number 1 randa maailmas – White Sand Beachile Boracay saarel, kus meil ilmaga eriti ei vedanud, aga veidike Päikest siiski nägime. Maailma parima ranna staatus on muidugi suuresti populaarsusvõistluse tulemus, sest peamiselt hiina ja vene paketituristidest ehk kõige ebameeldivamast risust kubisev White Sand Beach on megaturistlik ja väga rahvastatud. Teadsime seda ette ega seadnud ootusi eriti kõrgeks. Igaks juhuks bookisime ka majutuse, et mitte turistilõksu kinni jääda ja õnnetult kotid kaenlas pikaajalisele rändurile kohase hinnaklassiga majutusest ilma jääda. Viieteist euriga leidsime täitsa vinks-vonks toa ühiskasutatava vannitoa ja terrassiga rannast 50m kaugusel.

GOPR0867.JPG
Jaanuaris on Filipiinidel veel sagedasi vihmahoogusid ja pilvist ilma. See ei takistanud siiski ühelgi turistil rannamõnusid nautimast.

IMG_5268.JPG
White Sand beach päikeseloojangul

Säravvalge liiva ja kristallselge veega on Boracayd tõepoolest õnnistatud, aga kui 10 meetri kaugusel paneb rannaliival 50 venelast tina, siis on paradiisist asi kaugel. Boracayl on restorane, kuhu on lubatud siseneda vaid hiinlastel. Turismist on Boracay aga maksimumi võtnud – kõik baarid, klubid ja restoranid on koondunud rannaliiva piirile ning imekaunilt oma laudade, kott-toolide, muusikute ning muude etteastetega ranna elama pannud. Kõikvõimalikud surfiliigid, paadisõidud, kalastusretked ja paraseilingud helikopteri sõitudeni välja on esindatud.

IMG_5242.JPG

IMG_5280.JPG
Kohalikku meelestatust iseloomustav slogan järjekordse hiiglasliku resorti ehitusfassaadil

Pärnu rannale samasugust saatust ei sooviks, aga olen alati arvanud, et lauad-toolid ja kergematest materjalidest ehitatud baarikesed liiva peal annaksid kodurannale palju suuremat väärtust. Pärnu linn ei mõista paraku sedagi, et surfikeskuste jätkusuutlikkuseks on oluline, et nad võiksid enda terrassil õlut pakkuda ning selle toel sporditegevusi toetada. Aga vähemalt ei näe Pärnu rannas kortsus valgeid vanamehi teismelistel filipiinodel käsi persel nina püsti ringi käimas. Asi seegi. Ametlikel andmetel on Filipiinidel üle 400 000 sekstöölise, kellest ligi 20% on lapsed. Naiste ja laste rentimine on imelihtne ja ostmine veidi keerulisem, aga it’s all about the money. Riiklikul tasandil on seksturismi ja inimkaubanduse vastu võitlemine pea olematu ning selle vastu võitlevad põhiliselt välismaalaste eestvõttel vabatahtlikud organisatsioonid, kelle mõjuvõimu palja silmaga eriti näha pole.

Kõikide festivalide ema Ati-Atihan

G0121021.JPG

Kalibos elab püsivalt umbes üks välismaalane, kelle juures endale teadmata ka ööbisime. Festivali ajaks on hotellide hinnad viiekordistunud ja nõuavad vähemalt paarikuist ettebookimist. Me nii kaugele tavaliselt ette ei viitsi vaadata ja lootsime sohvasurfi peale. Üks kohalik sohvasurfi entusiast oma 40ndates prantslasest peikaga oligi nõus meid võõrustama, lisaks veel kuut teist eurooplast, ühte filipiinotüdrukut ja kahte sõbrannat oma kolmetoalises väga nunnus äärelinna hurtsikus. Tegemist oli ühtede siiramate ja sõbralikemate hostidega üldse. Põrandaruum jäi tühjaks vaid köögis ja eeskojas. Sohvasurfi üks põhieesmärke on küll see, et tutvuda erinevate kultuuridega, aga tegelikkuses oli kõigi number üks põhjuseks raha säästmine. Võõrustajatel ei olnud selle vastu midagi ja nad veetsid pika nädalavahetuse külalistega festivalimelus.

DCIM100GOPROG0131040.JPG
Vasakult teine ja kolmas olid me võõrustajad

Ati-Atihani tähistatakse igal aastal Santo Niño auks. Ati-Atihan tähendab “olla nagu Atid”. Atid olid esimesed põliselanikud Panay saarel, kus festival aset leiab. Kõige tumedama nahavärviga filipiinod, keda tänapäeval on järgi jäänud väga vähe. Ühiskonna madalaimal astmel asukad, tihtipeale (pool)paljad ja räpased. Festival koosneb põhiliselt tantsust, muusikast ja ohtratest kostüümidest ning tänavaparaadist. Suurimaks teeb festivali see, et igaüks võib sellest osa võtta nii kostüümita kui ehitult. Nädal aega jauratakse linnatänavatel – kõikvõimalikud firmad, koolid, ülikoolid ja muud organisatsioonid koonduvad ühte, riietuvad sarnaselt ning esitlevad enda löökpilliorkestri saatel, kes rohkem San Miguele alla jõuab kulistada. Võtsime osa nädalalõpu põhimelust.

DCIM100GOPROG0020928.JPG

GOPR0974.JPG

GOPR0962.JPG

GOPR1056.JPG
Atiks maskeeritu

Tegime Filipiinide puhul kõige vähem eeltööd ja polnud eriti aimugi, kuhu minna tahame ja kuidas kuhugi saada. Seetõttu oli reisi alguses suurepärane, et kolm päeva sohvasurfida saime – parim viis kohalikust elu-olust aimu saamiseks. Meie võõrustaja, 28-aastane vallatu filipiinotüdruk töötab pangas katseajal mingil madalastme tööl, mille osas on tal suured lootused. Katseajal palka ei maksta. Pärast aastast tasuta orjamist otsustab alles pank, kas kõrgharitud tütarlaps on neile sobilik. Kui ei sobi, siis jääb tal üle järgmises pangas samasugune aasta-ajane kadalipp läbida. Kõik selle nimel, et Filipiinide mõttes tulevikus head palka ehk ligi 300€ kuus saada. Keskastme advokaatide palk olevat samas suurusjärgus. Täiskohaga baari- või restoranitöötaja kuupalk on 60€ ringis kõrghooajal. Tööandjad töötajate eest makse maksma ei pea ning iga töötaja otsustab ise, kas soovib oma palgast osakese riigile anda olematu kvaliteediga sotsiaalhüvede katteks.

Üks sohvasurfaritest oli Palawanil elav 21-aastane meditsiinitudeng, kes ülikoolipinki nühkinud vaid küll pool aastat, aga tampooni rakendusest kuulnudki polnud. Meie avameelsem ja poolpaljaid pilte Instagrami postitav võõrustajaneiu oli siiski kursis ja isegi kasutab. Küll aga peab ta neid paraku kahe tunni bussisõidu ja poole tunni praamisõidu kaugusel Boracayl ostmas käima, sest Kalibo apteekides pole neid saada. Samas raseerib ta ka jalgu, mis keskmisele filipiinotüdrukule on vist asi, mille peale kunagi pole mõeldud. Ja korduvkasutatavaid raseerijaidki on Filipiinidel väga raske saada. Pärast kambakesi youtube’ist õpetliku tutvustusvideo vaatamist tampoonide elu-olust tundis tudengineiu huvi, et ega tampoon neitsikile purusta. Padukristlase mured, noh. Rahustasime tüdruku maha ja soovitasin tal käe püksi panna ja endaga veidike tutvust teha, kui ta omaette juhtub olema. Järjekordne näide sellest, et pole midagi huvitavamat kui erinevate kultuuridega kokku puutumine. Küllap olid seepärast me võõrustajal ka sõbrannad külas. Ühel meigientusiastil lasin endast ka üle käia. Valetaksin, kui ütleksin, et me mõlemad seda ei nautinud ja ääretult lõbus polnud.

tekst: Pok

pildid ja videod: Marlee

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s