Miljon sardiini, stiilseimad autod ja džunglidisko / Moalboal & Bantayan, Filipiinid

Rändur ei pääse Filipiinidel üle ega ümber laeva- ja lennuliiklusest, sest ühelt suuremalt saarelt teise pääsemiseks teistmoodi lihtsalt ei saa. Laevaliiklus on üks ettearvamatumaid transpordiliike, räsituna pidevatest taifuunidest. Internetist usaldusväärse info leidmine laevaliikluse funktsioneerimise kohta on äärmiselt raske või sootuks olematu. Nii selgubki sageli alles sadamasse jõudes, kas planeeritud laev üldse väljub. Tihtipeale ei osata sedagi öelda, millal (või mis päeval) võiks lootust olla järgmise praami peale saada. Ja vahemaad on kauged – maakaartidega ja distantsidega tutvumine adekvaatset ülevaadet ei paku – mõnele laevateele, mis tundub suhteliselt lühikene, võib kuluda päevi.

IMG_5399

Kliima jaguneb Filipiinidel laias laastus kaheks – kuivaks ja märjaks suveks. Aga erandid on Filipiinidel pigem reegliks. Vahel on nädalaid lauspäikest ilma ühegi piisata märjal perioodil ja vahel vastupidi. Turismisektorile on see hea, sest äri annab teha aastaringselt, aga paljud puhkajad võivad jõulude ja uusaasta ajal paradiisirandades pigem pilvi kui päikest näha. Halvimal juhul päevad läbi katuse all vihma lõppemist oodates. Ka meie polnud kunagi varem Aasias nii palju vihma saanud kui jaanuari keskpaigust veebruari keskpaiguni Filipiinidel.

Pärast Ati-Atihani lendasime Cebusse, Visayase piirkonna suurimasse linna. Kuna meil polnud peale Boholi erilist aimu kohtadest, kuhu trippida sooviksime, lähtusime esialgu Kalibo sohvasurfi võõrustajate soovitustest – Moalboal ja Bantayan. Nii hakkaski üha enam selgeks saama, et pole mõtet kuu ajaga kõikjale kiirustada pool aega lennujaamades ja praamidel aega raisates. Nii näeb kokkuvõttes palju vähem kui aeglasemalt võttes ja ühe kohaga põhjalikumalt tutvudes. Liigne agarus on ju ogarus. Seega otsustasime piirduda Visaya saarestikega.

Stiilseimad autod ja miljon sardiini

Cebu on järjekordne mõttetu suurlinn, kust kiiresti uttu tõmmata. Nii panimegi Cebu saarel lõuna poole ajama Moalboali. On üldse ägedamat nime mõnel kohal? Kuulsime, et lisaks kilbudele ja super snorgeldamisele ning sukeldumisele näeb Moalboalis miljoneid sardiine kelle keskel ujuda. Elu nagu akvaariumis. Moalboalis bussi pealt maha hüpates selgus, et rannapiirkond on linnast mõne kilomeetri kaugusel, kuhu pääseb vaid tricycle’iga.

IMG_5282
Vaade tricycle’i esiaknast

Tricycle’id on Filipiinide põhiliseks ühistranspordiks, filipiinode versioon tuktukidest ja rikšadest, mis kujutavad endast katusega külgkorviga mootorrattaid. Teine ülituus ühistranspordiliik on bemod ehk Teisest maailmasõjast üle jäänud transpordidžiibid, mis on ümber konverteeritud ligi 20 kohaga, aga tegelikkuses 40 inimest mahutavaks maasturiks, kaunistatuna värvikirevast grafitist. Kõige stiilsem ühistransport ever!

IMG_5508

IMG_5424

Mõne kilomeetrises distantsis ranna ja bussijaama vahel pole iseenesest midagi imelikku, aga ebameeldivamaks tegi Moalboali puhul see, et ranna läheduses on tegemist pesuehtsa turistikülaga, kus pole ühtegi kohalikku restorani ja lääne toitude restoranide hinnaklass algab ligi viiest eurost roa kohta. Isegi Boracayl on rohkem kohalikke toidukohti! Ka majutust otsisime kottpimedas hiliste õhtutundideni, kuni lõpuks leidsime ühe kena 16 eurise toakese naabertoaga jagatava privaatse köögiga. Söögikraami ostmiseks oli tarvis siiski mootorratas rentida või kümme korda kallimat turistihinda tricycle’i eest maksta, et linna minna. Ühtegi ilusat randa Moalboali kandis pole, aga sukeldumiskuurorte on kõik kohad täis. Tavaliselt ligi euro maksva snorgeldamisvarustuse eest küsiti kümme euri.

Me oleksime end tunduvalt vähem häirida lasknud turistilõksus kinni olemisest, kui kõik need kolm päeva poleks pidevalt tihedat vihma taevast alla kallanud. Ühel päeval võtsime end siiski kokku ja läksime snorgeldama. Vihmase ja pilvise ilmaga on veealune nähtavus tunduvalt kehvem, aga parem kui üldse mitte snorgeldada. Marleel õnnestus veidi snorgeldada ja vähemalt nägi kilpkonni ja sardiine. Minu mask oli praak, lasi vett läbi ja snorgeldamine kukkus seetõttu läbi. Välja vahetamise ajaks oli juba tuul ning lained tõusnud ehk snorgeldamise äärmiselt ebameeldivaks teinud. Ka Moalboali lähedal asuvatesse mägedesse minek, kust kõrgelt vette saab hüpata, jäi meil suure vihma tõttu ära. Vähemalt saime Moalboalis üle kolme kuu lõpuks oma privaatköögis midagi kokata. Kokkamine on luksus, milleks reisides just tihti võimalust ei avane ning üks väheseid asju, millest reisides puudust tunnen. Vahel ka muidugi riidekapist, puhtaist riideist, kirjutuslauast, kiirest internetist, oma kassist ja perest-sõpradest, aga see on ka suht kõik.

It’s more fun in the Philippines

Otsustasime Moalboaliga lõpparve teha ega mitte jääda ootama päikesepaistelisi päevi. Järgmine sihtpunkt – Bantayan. Sinna pääsemiseks pidime paraku ilgelt vaeva nägema. Selmet mööda rannikut otse sadamalinna põrutada, pidime bussiga ligi viis tundi saare teise otsa sõitma tagasi Cebusse – sealt neli tundi bussiga sadamalinna ja veel kaks tundi praamisõitu Bantayani. See tasus end aga sajaga ära!

DCIM100GOPROGOPR0925.JPG
Santa Fe rand Bantayanil
DCIM100GOPROG0010782.JPG
Erarand Bantayanil

Bantayan on 125 000 elanikuga Filipiinide mõttes suhteliselt väike saar, millele rolleriga tiiru peale tegemiseks kulub siiski julgesti pool päeva. Ükskõik kui palju turiste, keda seal veel suhteliselt vähe, saarel ka poleks, on seal alati rohkem kohalikke ja kõik kohad on paksult koole ning lapsi täis. Bantayanil pole matkamiseks ägedaid mägesid, nö turismiatraktsioone ega huvitavat veealust maailma. Lähedal asuvate väiksemate saarte ümbruses miskit vee all siiski elutseb.

IMG_5350

IMG_5361
idüll

DCIM100GOPROGOPR0803.JPG

Kõik tulevad Bantayanile vaid rannaelu elama ja lebotama ning see annab saarele mõnusalt cooli vaibi. Ilusaimad rannad asuvad Santa Fe piirkonnas – meie vaieldamatult lemmikpaik Filipiinidel. Kaunis valge liiv, ohtralt palme ja läbipaistev vesi. Kõik turistimugavused on käe-jala kaugusel, aga pole kohalikku elu ära rikkunud vaid eksisteerivad mõnusas sümbioosis. Prostituute pakuti mulle nädala jooksul vaid korra. Mitmed suured rannaäärsed maalapid on veel tühjad ja pole hotelle-restorane täis ehitatud. Hinnad on odavamad kui kõikjal mujal, kuhu Filipiinidel kuu ajaga sattusime. Näiteks rolleri päevarendi eest käisime välja 150 pesot ehk 3 eurot. Boholil tuleb välja käia 500-1000 pesot (10-20€). Tavapärane rollerirendi päevataks on Kagu-Aasias viie euri ringis.

DCIM100GOPROGOPR0767.JPG

Vaatamata sellele, et tegemist on lameda saarega, pakub Bantayan silmailu küll ja veel. Mööda rannikut ühest kalurikülast teise veeredes näeb piirkondi, kuhu turistid satuvad väga harva. Ka inglise keelt ei räägi nad kalurikülades eriti, aga kõikjal ollakse uudishimulikud ja äärmiselt sõbralikud. Kokku korjatud merekarpide mäed on külades tohutusuured. Tundub, et keegi neist väga ei hooli ja need on lihtsalt eest ära koristatud.

IMG_5337
Karbihunnikud Bantayani kalurikülades

“It’s more fun in Philippines” on Filipiinide üks turismiloosungeid ja tundub, et bantayanlased on sellest kohe eriti hästi aru saanud. Kõigil on pidevalt väga lõbus – ka meil. Kui näiteks Myanmaris või Laoses turismikaugetes kohtades rolleriga ringi paarutada, siis teretavad või hüüavad järele eeskätt lapsed. Bantayanil ja üleüldiselt Filipiinidel veidigi turismiepitsentritest eemal olles teretavad ja hüüavad järele pea kõik inimesed, ka vanurid. Ei möödu pea ühtegi rollerisõitu, kui kellelegi sõidu pealt high five’i ei peaks viskama. Olgu see siis vastutuleva rolleri otsas kohalikule või kellelegi tee ääres. How cool is that?

IMG_5233
Kurikuulus San Migueli produkt – siidine Red Horse. Korralik peavalu garanteeritud.

Džunglidisko ja salaseksirannad

Marlee läks ühel rannapäeval poodi “limpsi” ostma. Järgnes väike flirt tricycle’i juhist vanapapi poolt ja kutse džunglisse peole. Nagu ikka, selgus hiljem kurb tõsiasi, et üks patsiga prill tolkneb ka kauba peale kaasa. Ärevus oli suur. Kellele siis džunglidiskod ei meeldiks? Meile igatahes väga! Viimane korralikum andmine džunglis meenubki alles kahe aasta tagant Indias Goas. Paarkümmend kilomeetrit kottpimedas banaanisalude vahel rolleril hüpates ja kohale me jõudsimegi. Veidikene kurvastuseks tuli välja, et tegemist oli pigem külapeoga, aga neil oli DJ, kes vaheldumisi pop-laule ja vanemale generatsioonile omaseid kohalikke traditsioonilisemaid laule mängisid. Kohati üsna groteskne kuuldemäng, kui pärast aeglast kohalikku tilulilu tuleb tränalatakas “shake your ass baby” ja muud kehaliste ihade rahuldamise juhised. Ei mingit salareivi nagu lootsime, pigem mitmeid generatsioone ühendav klassiõhtu.

IMG_5344
It’s more fun in the Philippines

Ainsate valgetena sellisesse kohta sattumine tähendab muidugi alati superstaari elu elamist. Kuna tulime rolleriga, ei saanud endale eriti San Miguele ka lubada, mida nad agaralt meile pakkusid. Marlee võttis issid ja vanapapid ette ja mina nende tütred ning nii me seal ühe kabeli kõrval ja varikatuse all keset džunglit tantsu kebrutasimegi, kuni jalad nuudlid ning rohkem endast midagi anda polnud. Kabeleid, muide, on Filipiinidel kõik kohad täis. Tantsimisest keeldumine ja lihtsalt chillimine ning õlu rüüpamine on naiivne lootus. It’s more fun in Philippines, you know? Kõik panevad koguaeg hullu ja aukülalised ei saa ju alla jääda. Viisakaks keeldumiseks peab ikka kuradima hea põhjus olema. Dimale ju ka ära ei ütle, kui ta sul pitsi viina käseb võtta.

DCIM100GOPROG0050848.JPG
Seltsis segasem

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Saime Bantayanil kokku ka kodumaa semude Hardi ja Liinaga, et üheskoos enda aega Filipiinidel lõpuni saata. Bantayani suur võlu on lihtsalt rolleriga mööda rannikut ringi sõita mööda kohalikke külasid, tuhandeid korvpalliväljakuid (filipiinod on hullud korvpalli järele!) ning kaljunukke. Mangroovimetsas kayakitamiseks oli mõõn liiga suur, mistõttu piirdusime vaid laudise peal jalutamisega. Eriti äge on Bantayanil aga see, et mitmed kaljude vahele peidetud rannad tekivad vaid mõõna korral. Ühe kohaliku kinnisvaramaakleri sõnutsi meeldib kohalikel neis üksikuis ja varjatud randades seksimas käia. Nii et kui mõõn peal, siis saab seksida. Kui tõus, siis on liivariba vee all ja pole kohta, kus endal võiks tõusta. Looduses valitseb alati mingisugune tasakaal.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Mõttetera Bantayani secret beachi juures. Pildil Hardi. Foto: Liina Tiido
IMG_5409
Mõõnaga tekkiv secret beach
DCIM100GOPROGOPR0757.JPG
Tuusad elukad mangroovide vahel. Kaua veest väljas ei hoidnud, muidu sureks ära.

Kinnisvaramaakleri sõnutsi valitseb Bantayanil “don’t be an asshole and everybody loves you” poliitika. Välismaalastest hotelli- ja restoraniomanikke armastatakse, kui nad keskkonnast hoolivad ja kohalikele tööd pakuvad. Julgem väide oli tal see, et kui kõigi kohalikega suhted head, võib isegi joint näpus tänaval ringi käia. Oma silmaga üle nädala veedetud aja jooksul me selliseid hulljulgeid Bantayanil siiski ei näinud.

tekst: Pok

pildid ja videod: Marlee

One thought on “Miljon sardiini, stiilseimad autod ja džunglidisko / Moalboal & Bantayan, Filipiinid

  1. Teretulemast siis Filipiinidele. Huvitav lugemine see teie blogi.

    Soovitus – kõige parim kohalik õlu on San Miguel Super Dry.
    Ja jeepneyd on erinevatel saartel erineva väljanägemisega. Kohati turistidele isegi kliimaseadmega.

    Maniilas pole muud peale ostukeskuste ja kontorite, tasub vist vahele jätta. Cebu kesklinnas pole kunagi käinud – ilmselt sama. Ja hoiatus – varsti hakkab kohalik suvepuhkus koolides – siis on rannakohtades rohkem inimesi.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s