Šokolaadimäed, hiidmerekarbid ja kohalikud haiglad / Bohol & Camiguin, Filipiinid

Esimene ja õnneks ainukene praamierror tuli meil Bantayanil, kust loodsime Negrosele minna. Kotid kaenlasse ja sadamasse, kus selgus, et laevad ei välju Negrosele ilmastikuolude tõttu teadmata ajaks. Sõitsime siis teisele poole saart järgmisesse sadamasse ja otsustasime hoopis Boholile minna, kuhu pääseb paaritunnise kiirkaatriga Cebust. Me muidugi ei teadnud, kas sealsedki praamid väljuvad, aga tundus tõenäolisem. Joppas. Hilisõhtuks jõudsime Boholile ja eelneva Moalboali turismilõksu kogemusel tõmbasime Boholi sadamalinnast Tagbilaranist ja turismi epitsentrist, Boholi väikesest naabersaarest Panglaost, võimalikult kaugele – Andasse.

DCIM100GOPROGOPR0942.JPG
Kui Panglaos tuleb taolise toa eest privaatse vannitoaga välja käia ligi 40€ öö eest, siis Andas saime 12€. Nädalavahetustel kogunes ümbrusse sadu “perepäevalisi” põhiliselt väga valjult ja mööda karaoket laulma. Karaoke on Filipiinidel kui rahvussport. Kellegi lauluoskuse maha tegemisel võid koguni peksa saada.
DCIM100GOPROGOPR1155.JPG
Ristid on teemas kõikjal Filipiinidel

Filipiinod räägivad inglise ja oma keelt segamini ning kellaaja ütlemiseks või rahaga arveldamiseks kasutavad üldse hispaania keelt. Ja kõige mõnusamad kohad on tihtipeale võimalikult turismikauged. Andas leidub veidi erinevas hinnaklassis majutusasutusi ja mitmeid kodumajutusi, kuid ööelu puudub ja pärast kella kaheksat õhtul on kõikjal suhteliselt vaikne. Isegi liiga vaikne, kuna õhtusöögi võimalused kahanevad öö lähenedes märkimisväärselt.

Andas on mitmeid randu, paljud neist kena valge liivaga, aga sageli kivise pinnasega vee all ja ujumiseks tuleb kaugemale kõndida kui Pärnu rannas. Kaunis, aga Bantayani randadele vastu ei saa. Anda ümbruses on siiski väga ägedaid koopaid, mille sees vesi ning kuhu end kasta saab. Külastasime neist kahte ja kõige ägedama juurde olid kohalikud poisid ka oma äri püsti pannud ehk ehitanud redeli, tänu millele saab pärast vette hüppamist välja ronida. Sünge sinine veetoon paistab suhteliselt hästi läbi ja moodustab müstilise vaatepildi, mille sees ujuda. Raudselt must do Anda kandis.

DCIM100GOPROG0020993.JPG

DCIM100GOPROGOPR1022.JPG

Peale Panglao ümber vaala- ja delfiinivaatluse ning maailmaklassi sukeldumise on sillaga ühendatud Bohol kuulus šokolaadimägede ja filipiini kandlaste (ingl. k. tarsier) poolest. Kandlaste kehapikkus on umber 13 sentimeetrit ja nad kaaluvad veidi üle saja grammi. Kandlaste silmad, kõrvad, kämblad, pöiad, jalad kui ka saba paistavad ta pisikese keha kohta ebaproportsionaalselt suured. Pöias on neil märkimisväärselt pikenenud kannaosa ja sellest ka nende nimetus. Kandlaste hiigelsuurtel silmadel on väga suured silmamunad. Nad on võimelised pöörama oma pead 180 kraadi võrra ja järgima kogu ümbruskonda. Ometi on nende imenunnude loomade nägemine võimalik vaid rahvuspargis, mille kohta internetist palju kriitikat leidub. Ööloomad on ääretult sensitiivsed valguse suhtes ja armastavad omaette olla. Turiste lastakse rahvusparki aga päeval, mil loomad magavad. Rahvuspargi töötajad segavad loomulikku eluviisi sageli liiga lähedale minnes ja turistidehordidel liiga lähedalt klõpsutada lastes. Niisiis jätsime kandlaste külastamise vahele, sest Tripihipid ei toeta loomade piinamist.

DCIM100GOPROGOPR1200.JPG
Šokolaadimäed Carmeni ümbruses
DCIM100GOPROGOPR1207.JPG
Ei saanud selfietamisega teistele alla jääda.

IMG_5458

Šokolaadimäed ja napp pääsemine kobra küüsist

Andast Carmenisse ehk šokolaadimägedele lähimasse linna sõit on ääretult maagilise teekonnaga, kuna Bohol on üsna mägine saar. Šokolaadimäed tunduvad kui tehislik ettevõtmine, kuid seda nad ei ole. Enamus “kuklid” on rohelise vaiba alla kattunud, kuid palju on ka pruune, millest tuleneb ka nende nimetus. Ja kuppelmaastikke leidub Boholil mujalgi peale Carmeni ümbruse. Tee peal Andast Carmenisse või vastupidi on võimalik näha nii helendavaid mardikaid kui imekauneid rohelisi riisiterrasse.

IMG_5472

IMG_5464

DCIM100GOPROGOPR1165.JPG

Andasse tagasi jõudes saime mõnusa närvikõdi osaliseks. Kaksi rolleril vurades suhteliselt tiheda liiklusega maanteel nägin tee peal suurt “oksakest”, millest viimasel hetkel mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda vingerdasin. Lähemale jõudes selgus aga, et tegemist oli kõige pikema kobraga, mida me eales oma silmaga näinud! Sinka-vonka kattis ta pool maantee laiusest ja pea seisis veel ligi poole meetri kõrgusel. Ma pole küll mingi kobraekspert, aga olen kursis, et Filipiinide kobra peaks olema maailma kõige mürgisem. Kas tegemist oli selle isendiga, ma ei tea. Kohalikud ütlesid, et maanteel nii piraka kobra nägemine on väga suur haruldus. Kuna kobra reaktsioonikiirus on inimesest mitu korda kiirem, oleks ta olnud vabalt võimeline jalga sutsama, kui temast lähedalt mööda vurasime. Õnneks paistis ta eksinud olevat ja suurest liiklusest segaduses ning tardunud. Muidu oleks ehk haigla laks. Aga ega hiljem needki meil külastamata jäänud…

Boholilt põrutasime praamiga Camiguini saarele. Nelja tunnist siledaima ookeaniga teekonda õnnistasid korduvalt läheduses möllavad delfiinid. Kuuldu järgi näeb sel teekonnal sageli ka vaalhaisid, mida meil edasi-tagasi teekonnal näha ei õnnestunud. Camiguin jääb tüüpilistest turismisihtkondadest Filipiinidel välja.

DCIM100GOPROGOPR1251.JPG
Teekond Boholilt Camiguinile

Camiguin on maailma mastaabis erakordselt omanäoline saar, kuhu on suhteliselt väikesele alale kokku moodustunud 7 vulkaani! See teeb Camiguinist vulkaanide mõttes kõige tihedamini asustatud ala maailmas, kus randasid kaunistavad hallikas-mustad päikese käes sätendavad liivaribad. Sageli võrreldakse Camiguini maastiku poolest Hawaiiga ja rohelust on viljakate vulkaaniliste muldade tõttu nii et tapab. Ainsa säravvalge liivaga White Sandbari jõuab väikese paadiga ehk mõnesaja meetri kaugusele rannikust on loodus kokku kogunud imekauni liivariba otse keset sillerdavat ookeani. Hea päevatripp rannamõnudeks. Ja koskedest Camiguinil samuti puudust ei tule.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Fotogreditid lähevad Liina Tiidole
DCIM100GOPROGOPR1293.JPG
White Sandbar Camiguini külje all

DCIM100GOPROGOPR1308.JPG

IMG_5479
Teekond Camiguinilt White Sandbari, taamal üks paljudest Camiguini vulkaanidest.

Saarel on ka mitmeid kuumaveeallikaid, mida külastades peaks enne selgeks tegema, kas need ikka parasjagu soojad on. Kui pärast rolleri otsas vihma kätte jäämist külmast lõdisedes kuumaveeallikateni jõudsime, siis kohtasime Bantayanil samas majutusasutuses olnud rändureid, kes kurtsid, et vesi oli nii külm, et üks keeldus sissegi minemast. Teine värises nagu oleks talisuplusel. Niisiis jäid loodusliku spaa mõnud sedapuhku ära. Aga vähemalt oli hea vahepealseid muljeid reisil kohatutega jagada ning üks Red Horse lahendada. Maailm on ikka nii väike, et ringi trippides näeb samu inimesi näeb igas riigis pidevalt.

DCIM100GOPROGOPR1334.JPG
Seiklusjanu Camiguinil kose ääres.

DCIM100GOPROGOPR1329.JPG

Hiidmerekarbid, haiglalaks ja toidukultuur

IMG_5490
Meetri pikkune hiidmerekarp

Veealuse maailma armastajatena käisime looduskaitsealal snorgeldamas ja sellest kujunes Indoneesias Gili Meno ümber hiidkilpkonnadega ujumise kõrval esikohta jagav snorgeldamiselamus. Põhjuseks hiidmerekarbid, mis kasvavad kuni kahe meetri pikkuseks! Ligi 5cm pikkuste kõrval, mida nägema ja sööma harjunud olen, olid need midagi ulmelist. Kaitsealal tegeleti ka hiidmerekarpide kasvatamisega, milledega esmalt saime tutvuda akvaariumites ja seejärel giidiga snorgeldama minnes. Giidiga snorgeldamise tegi eriti põnevaks see, et ta suunas meid ühe koralliliigi juurest teine ja tutvustas erinevaid liike. Kõige suuremad korallid, mida ma elu sees näinud! Pirakad ligi viie meetrise läbimõõduga kogud. Ulmeäge eriti kollanoka jaoks, kes pole seni jõudnud sukeldumaski käia. Ega tegelt muud sealsetest koralliliikidest meeles pole kui üks – hospitable coral. Nimi tuleneb sellest, et väga paljud kalad armastavad konkreetse liigi külje alla peitu pugeda. Totaalne korallipede nunnulaks. Valgusele reageerivad merekarbipirakad tõmbasid end meie lähenedes kokku ja üleüldse tuleb seal ettevaatlik (võrdub suuresti päästevesti kandmisega) olla. Mingi turist suutis endale mitukümmend õmblust tekitada terava merekarbi hambusse jäädes. Snorgeldades võiks tegelt olla absoluutselt kõikjal päästevest kohustuslik, et ei tekiks võimalustki ühelegi korallile peale astumiseks, kui kellelgi korra ujumisest jaks otsa saab. Suhteliselt lihtne on korallile peale astudes ta ära tappa. Korall kasvab aga tagasi ühe millimeetri jagu aastas. Paraku tuleb seda ikka ja jälle kõigile kogu aeg üle korrata, sest enamus inimesi ei tea sellest muhvigi ning see on ka üheks suureks põhjuseks, miks korallid surevad. Kaovad korallid, kaob ka elurikkus vee all.

DCIM100GOPROGOPR1372.JPG
Merekarpide surnuaed. Hukkunud on viimase suurema taifuuni ohvrid.

Aitab epistlist, läki haiglasse! Marlee suutis endale snorgeldades mingi bakteri kõrva saada. Tulemuseks mitu päeva täiesti lukus kõrv, garneeringuks suured pea- ja kõrvavalud. Esmalt käisin Camiguini suurimas linnas Mambajaos (nr 2 kõige tuusem kohanimi Moalboali järel) lahustuvaid kõrvatilku ostmas. Apteegis anti tavatilgad, mis ei lahustanud muhvigi. Kuna mul endal pärast ujumist suvises Pärnu jões samuti kõrv päevadeks lukku läks, teadsin perearstilt abi saamise tõttu, et sooja vee uhumine kõrva tõi minu kõrvast vaigupasa, mis veega kokkupuutel kõrvas paisub, välja. Ostsime süstla ja proovisime tunde. Ei miskit. Üheskoos Mambajao haiglasse sõites suundusime suurte peavalude tõttu esmalt EMOsse, kust meid pikalt saadeti, kuigi viimne kui üks arst tegeles seal parasjagu kõige muuga kui kellegi tohterdamisega. Saadeti registratuuri, lõpuks mingisse IHF või PTR või misiganes täiesti ebaloogilise tähekombinatsiooniga kohta, mille tähendust küll ei mäleta, aga inglise keelne lühend ei omanud mitte ühtegi loogilist tähendust. Tuli välja, et tegemist on põhiliselt vanainimeste ja rasedate “keskusega” haiglas. Parasjagu oli ka neljapäev ehk rasedate päev, ehk järjekorras ootas tunde mitukümmend filipiinot, kelle emakas oli nakatunud lapsega. Vahepeal kadus ka mitmeks minutiks kõikjal haiglas elekter.

DCIM100GOPROGOPR1444.JPG
Aasias on väga tavaline see, et enne protseduuridele asumist kaalutakse sind üle ning mõõdetakse ka vererõhku. Lukus kõrva puhul ääretult vajalik!

Kõik on kena – tulevased emmed, uus elu ja värki, aga mille kuradi pärast peaks lukus kõrva pärast naistearsti jutule minema? Pärast tunde ootamist saime löögile, täpsem löök tabas haiget kõrva. Arrogantne noor arstineiu väitis, et vaiku välja uhudes võib olukorda vaid hullemaks teha, aga teeme siiski proovi!? Seejärel saadeti meid palatist välja, et läheksime apteeki kummikindaid ja süstalt ostma. Suundusime kergelt hämmingus abistava protseduuri lootuses haigla apteeki, kus kurja näoga mutt karjub: “Get out!”. Hmm, okei. Aitäh kulla hea inimene. Püüan mitte ennast naiseks kujutada, et lubada endale õigust talle vastu vahtimist anda. Om mani padme hum, Om mani padme hum – mõmisen kärsitusega võideldes mantraid. Pärast haiglast välja viskamist selgus, et küllap saadeti meid üle tee olevasse eraapteeki. Kummikindad ja süstal soetatud ja tagasi arstitädi juurde. Kolm korda väikesest süstlaprotseduurist polnud muhvigi tolku. Eesti arstidega konsulteerides selgus, et oleksime koheselt pidanud kasutama antibakteriaalseid kõrvatilku. Sama rääkis ka hiljem Boholis erahaigla arst.

DCIM100GOPROGOPR1443.JPG
Erahaigla Boholil enam-vähem talutava hügieeniga

Erahaiglasse sattumine oli omaette ooper. Läksin pärat Camiguini taaskord Boholile suundudes Andas majutusasutuse receptionisse küsima, milline on Boholi kõige parem haigla. Pärast paari lausega seletamist, miks ma küsin, palus ta mul mõned minutid oodata, et ta ülemuselt järgi uuriks. Kümne minuti pärast oli vennike tagasi teatega, et kiirabi saabub mõne hetke pärast. Ei no aitäh, aga kiirabi me ei soovinud ega palunud ka kutsuda. Saabus operatiivmärgisteta valge kaubik, taga ilma igasuguse meditsiinivarustusega tühi kast ühe kanderaamiga. Korralik õppetund ja kogemus, et tervise eest tasub Filipiinidel ikka hoolt kanda. Kiirabil puudub igasugune kompetents ja võimekus sulle abi pakkuda. Aga saime valida, kuhu haiglasse meid EMOsse viiakse. Valisime kuuldu järgi parima ehk erahaigla. Viidi kohale ja kiirabijuht tõmbas sõnagi lausumata uttu. Tore, tänud sõidu eest, mida me ei tellinud. Marlee sai vähemalt lõpuks veidigi pädevama arsti jutule, talle kirjutati lisaks kõrvatilkadele ka suukaudsed antibiotsid ja pakaa.

Öö oli saabumas, väljas kottpime ja nüüd tahaks tagasi mitme tunni kaugusel olevasse majutusasutusse, kust te meid lahkesti ilma meie soovi üles näitamiseta ära viisite. “Vabalt, aga paluks pea 100 dollarit.” Ei aitäh, loksusime bussiga tagasi ja ega suurt tolku olnud ka antibiotsidest. Kodulinna haiglas võidakse küll bitcoine kaevandada ja muud moodi rahadega susserdada, aga vähemalt on meil elekter ning haiglapalatitel on seinad. Ja seintel ei voha hallitus. See on väärtus, mis pole Filipiinidel kaugeltki iseenesest mõistetav. Ritsikad seintel on nii tavaline vaatepilt, et vaevu püüab me tähelepanu.

Kuigi Filipiine on õnnistatud vapustava loodusega, siis sada miljonit filipiinot pole siiani olnud piisav hulk inimesi, et kohaliku toidukultuuri taset tõsta. Ja ometi on nad koguaeg ninapidi koos ja võiks ju üksteisele gulinaariateadmisi edasi anda, aga ei. Muide, isegi abielulahutus on sedavõrd keeruline protsess, et võib võtta kuni kümme aastat. Toidu osas on nad täiesti vaimuvaesed ja road maitsetud. Põhitoiduks on kõikjal meeletu hulk liha – põhiliselt siga ja kana. Kõrvale paljas valge riis. Joppab, kui laual on soja või kalakaste, et paljale riisile natukenegi maitset anda.

IMG_5476
Mitukümmend grammi grillitud seapekki ehk Filipiinide tavatoit.
IMG_5448
Oli ka helgemaid päevi, mil juurvilju saime. Vasakul kookoskastmes banaaniõis. Paremal kale ja muu vegendus.
IMG_5420
Ranniku äärne luksus – kammkarbid.

Kui Kagu-Aasias on enamus riikides tavaks, et laual on vähemalt üks versioon teravamast kastmest, siis filipiinod viskavad lauale vaid kuivasid vartega väikeseid tšillikaunu. Selmet need hakkida ja näiteks äädika sisse panna nagu mitmes lähiriigis tavaks. Kui tahad vürtsikamat toitu, siis hammusta kaunu kõrvale. Toidu sisse segamiseks on tšillikaunad liiga kanged. Ja ise hakkimine ei tule pea kunagi kõne alla, sest nuga toidukompleti juurde ei käi. Süüakse kahvli ja lusikaga. Viimasega aga kõvasid väikeseid kaunu ei haki. Ka kondiseid lihatükke nüsitakse lusikaga. Juurviljade leidmine söögikohtadest on pigem erandiks kui reegliks. Saab ka normaalset toitu ja lääne restoranid on turistlikes paikades pigem ülekaalus kohalikust toidust, aga mitte üheski riigis pole me olnud sunnitud pidevalt nii palju liha järama ning häid toidukohti tikutulega taga ajama. Turistlikes kohtades on muidugi alati võimalus tellida 10-15 euroseid praade, aga Tripihipid kuus kuud töötamata reisides seda endale iga päev lubada ei saa.


pildid ja videod: Marlee
tekst: Pok

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s