Ussifestival, mafiosnikud ja eluohtlik laevasõit / Lombok, Indoneesia

Veebruari esimeses pooles jõudsime Filipiinidelt Indoneesiasse, mille mastaabid tunduvad lõputud. Sada miljonit filipiinot asenduvad 260 miljoni indoneeslasega, kristlus islamiga, paljas riis ja kuiv kana maitseküllaste värskete hõrgutistega. Kui Filipiinidel ootavad avastamist ligi seitse tuhat saart, siis maailma suurimal saareriigil, Indoneesial, on välja käia 17 tuhat saart, mis katavad pea kaks miljonit ruutkilomeetrit. 1,3 miljonilise elanikuga ja 45 tuhande ruutkilomeetriga Eesti muutub mu mõtetes aina väikesemaks mutrikeseks maamunal.

DCIM100GOPROGOPR1500.JPG

Olles aastaid tagasi ligi kuukese Indoneesias põhiliselt Balil veetnud, võtame seekordse kuu jooksul ette idapoolsemad alad ehk Nusa Tenggara piirkonna, mille suurusest iga Indoneesias veedetud päeva jooksul aina rohkem aru saime. Lendasime Balist ida poole jäävale Lombokile, mis on tiba pisem kui Bali, kuid kordades vähem turistlik kui üleküllastunud ning turistide poolt suuresti rikutud Indoneesia kuulsaim saar.

IMG_5663

DCIM100GOPROGOPR2420.JPG

Rannalõvidena suundusime Lombokil esmalt lõunasse Kutasse. PS! Mitte segi ajada samanimelise kohaga Balil, mis on kuulsaima naabersaare kõige rõvedam koht. Lomboki Kuta on mõnus ja hea staap, kuhu jäime pesitsema kaheks nädalaks, et rolleriga avastada lõputut arvu Indoneesia kõige ilusamateks peetavaid randasid. 17 tuhande saare kohta on reisiraamatutel päris julge väita, et Lombokil on need kõige-kõige ilusamad, kuid pettuma me ei pidanud.

DCIM100GOPROGOPR2321.JPG

DCIM100GOPROGOPR2015.JPG
Wannabe romantikud sõbrapäeval Pink Beachil

DCIM100GOPROGOPR1566.JPG

DCIM100GOPROGOPR1551.JPG

Kuta enda rand on küll suhteliselt mittemidagiütlev kollase liivaga kasimata ehk veidi prügine rand, kuid ümbritsetuna kauneist mägedest. Valitsus on hiigelkuurortidele maalapid maha müünud ja Lombokil on kombeks esmalt maavaldused märgistada suurte aedadega ning tihipeale on need koledate betoonseinade kujul. Ka aastaid enne ehitustegevuse algust on kaunite maalappide väljanägemine betoonseinadega rikutud. Kutal leidub ohtralt restorane kohalikest uberikest peenete hipsterpesadeni, majutusasutusi igas hinnaklassis ja paar suuremat supermarketit, mis Eesti mõistes on ehk tavapärase CoMarketi mõõtu, kuid kesisema valikuga.

Ussifestival ja bambuskeppimine

Lõuna-Lombokil on iga mäeaheliku taga järgmine sopp, millede külastamisel jääb juba esimeste puhul suu lahti, kuid ikka ja jälle päev päevalt uusi avastades leiab aina ilusamaid randasid. Lainesurfaritele on Kuta samuti täielik paradiis! Hommikute suurimaks mureks on see, millisesse randa täna minna. Raske elu.

IMG_5796
Ei tea mida õhtuti Kuta kandis ette võtta? Bintang pihku ja jaluta mäkke päikeseloojangut vaatama. Valikuid, kuhu ronida, on lõputult.
DCIM100GOPROGOPR1631.JPG
Teekond ühest rannast teise.
DCIM100GOPROGOPR1595.JPG
Offroad teekond ühest rannast teise. Saime aeg-ajalt ka vihma. Ees veab tädike põllumajandussaadusi. Rollerisõidu meisterklass.

Saabusime Lombokile Bau Nyale festivali ajal, mis on iga-aastane kõige olulisem ja populaarsem pidustus Lombokil ja toob kokku tuhandeid külastajaid. “Bau Nyale” tähendab “Nyalesid püüdma”. Nyale on väike uss, mis elab troopilistes vetes ja helendab igal aastal kindlal ajal, mil mere ja kuu koostöös nad Lomboki randadesse ilmuvad. 16ndast sajandist pärit traditsiooni ajal korjavad kohalikud usse endale heaks õnneks ja söögiks. Usside värvid, mis iga aasta mõneks päevaks rannad vallutavad, vahelduvad pruunist punase, sinise ja roheliseni. Festival kestab ligi nädala, mille raames toimuvad traditsioonilised tantsud, pillimäng, printsess Mandalika valimine ning omapärased võitlustantsud.

DCIM100GOPROG0031798.JPG

Võitlused toimusid bambuskeppidega ning mitmete roundidega nädal aega jutti ja neid hoidis vaos kohtunik. Ainsaks kaitsevahendiks kilp. Kohati üsna jõhkralt bambuskepiga üksteisele vastu kõrva, kaela ja roideid virutades nägi ka verd ning sinikaid, kuid pärast iga tõsisemat võitlushetke oli võitlejatel taas aeg klounilikul kombel rahvast lõbustada, nägusid teha, puusi keerutada ja narri kombel veiderdada. Kokkuvõttes jäi mulle arusaamatuks, mille järgi kohtunikud edasipääsejat valisid. Võimalik, et ka show-elemendi järgi. Ühel festivalipäeval suutsid nelinurkset võitlusareeni ümbritsevad pealtvaatajad, kes tunde pilvitu taeva all lauspäikese käes tundide viisi lakkunud ja võitlust passinud, ise omavahel kaklema minna. See päädis kohalike konstaablite kepihoopidega ja selleks päevaks festivalile joone alla tõmbamisega.

Festivali kõrghetk ehk mulle kõige igavam osa oli treatraalne ja muusikaline tantsuetendus, mis mängis läbi printsess Mandalika legendi. Legendi järgi oli printsess Mandalika kunagise suure ja võimsa Lõuna-Lomboki kuningriigi kuninga Tonjang Beru tütar. Abieluikka jõudes tahtsid nii paljud rivaalitsevad mehed teda endale, et konfliktide ära hoidmiseks ei valinud printsess neist kedagi ja haihtus lainetesse. Teda otsima läinud leidsid eest helendavad ussikesed. Ühtegi minul neist maitsta kahjuks ei õnnestunud. Kostüümid olid wannabe Mandalikadel muidu täitsa uhked, meik veel suursugusem ja kohalikud poisid vahtisid neid suu nurgast ila niristades kui missivõistluste bikiinivooru. Nunnu küll, aga igav hakkas, sest tuhandeid koondaval festivalil ei müüdud isegi Bintangi, Indoneesia ühte põhilisemat õlut. Indoneesia Goldplay tasuta kontserti ei viitsinud me pärast mitmetunnist rollerirägastikus kinni olemist keset karjamaad, kraave ja lompe samuti ära oodata.

DCIM100GOPROGOPR2318.JPG
Festivalimeeleolus võmmipliksid

DCIM100GOPROGOPR2314.JPG

Alkoholi kättesaamatus festivalil oli üks väheseid islami mõjusid, mida Lombokil tunda võis. Minevikus hinduistliku Bali võimu alla kuulunud Lombokil iga nurga peal mošeede lärmamist ei kuule ja leidub mitmeid Bali arhitektuurile omaseid ehitisi ning altareid. Bintangi saab kätte mõnest poest ja igast turistirestoranist ning kohalikud kummutavad sama eeskujulikult kui turistid. Ainult et liikluses on nad tunduvalt kiiremad ja hulljulgemad kui välismaalased. Kiivri kandmine pole kohustuslik ja hea kui laenutuskohas üldse mõni võtta on. Õnnetused on tihtipeale surmavad.

IMG_5735

Perekondlikud traditsioonid ja seenetripihipindus

Kohtasime meiegi üht ligi 18-aastast kohalikku poissi paar aastat noorema õega, kes meile me lemmikrannas Tanjung Anis (Kutast 20min rollerisõitu) ligi astus ja inglise keele praktiseerimise eesmärgil jutustama tuli. Noorhärra otsaesist kaunistas rollerisõidust saadud suur arm. Õnnetus viis ta vahepeal ka kooma ja seejärel tõi naerusuisena ning elurõõmsana tagasi maa peale. Lauljaks saamise unistuses pole ühel keskmisel indoneeslasel kunagi veider päise päeva ajal kellegi juurde tulla ning täiest kõrist lõõritama hakata. Armastan seda Aasias meeletult, et töö ja vile käib alati koos ning piletimees bussis, saaliteenindaja supermarketis või teenindaja restoranis lohistab oma flipfloppe alati mõnda kohalikku või lääne pop-hitti lauldes. Eestlased ja laulurahvas? My ass! Korra paari aasta tagant lauluväljakule kogumine ei tee meist mingit laulurahvast, kui avalikus ruumis ümisejaid pigem napakateks peetakse, kellele tuleks kiirabi kutsuda.

Kohalikud noorukid laulsid meile ja tundsid ka huvi, kuidas Eesti räpp kõlab ning nii ma neile paar emakeelset rida seal rannas pildusingi. Seal kandis, muide, ei peeta seda avaliku korra rikkumiseks. Kaetud peaga teismeline õde, tulevane üliõpilane, tundis veel ka huvi, mis juhtub me nahaga, kui me liiga palju päikest saame. Talle tuli veidi üllatusena, kui ütlesin, et sama, mis temagagi – põleb ära. Kange vajadus oli neil pärast pooletunnist vestlust ja lauluringi meid oma ilmselgelt jõukatele ning (sellest tulenevalt) kogukatele emadele tutvustada, kelle sarid olid keskpärasest tunduvalt peenema väljanägemisega ja kõrvad-kaelad-sõrmed kulda täis. Olenemata sellest, et meil eriti millestki rääkida polnud, oli marununnu vaadata, kuidas igal pühapäeval perekond Lomboki erinevates randades piknikul käib. Tullakse külmakastide ja tuhande krõpsupakiga ning veedetakse hommikust õhtuni koos aega. Tuli kohe tahtmine kodustele postkaart saata. Tegudeni siiski ei jõudnud.

DCIM100GOPROGOPR1621.JPG
Põhidiiva ja enim ehitud mama vasakul tagaplaanil

Võrreldes viie aasta taguse ajaga, mil Balil ja Gili saartel kohvikutes suhteliselt vabalt kanepit ja seeni saada oli, on seadused karmimaks läinud ja kanepiga ei julge keegi Lombokil eriti tegeleda. Võib surmanuhtluse saada. Aga seentega on jällegi enam-vähem okei nagu siin-seal Kagu-Aasias ikka – kõigega on laveerimisruumi. Ehk siis kondoomikujulises kilekotikeses müüvad rollerivennad seenetrippe. Politsei sellele eriti viltu ei vaata, aga vahel võib ikka viltu kiskuda. Siis, nagu ikka, on vaja üldjuhul kiiremas korras pappi välja köhida.

Saime üle peaaegu kahe kuu kokku taas Austraalia-Saksa paarikesega, kellega pool Laost läbi trippisime. Ideaalne aeg meie traditsioonide jätkamiseks ehk võluseente kotikesed kaasa ja meeli avardama hingetuks võtvatesse looduskaunitesse kohtadesse. Hiljem pidime küll tõdema, et Laose seened olid paremad. Igatahes ronisime lõuna paiku mäetippu, nosisime veidi mitte just kõige paremini maitsvaid ja veidi mullaseid seeni ja läki rannatama. Ja nii kaks päeva järjest (ingli emotikon). Sorry, mamps.

IMG_5791
Nomnom

Teisel päeval samas kohas samu asju asjatades tuli üks arvatavasti salament meie päikesevarju alla uudistama. Kahtlase väljanägemisega jobile pakkus kangesti huvi meie prügikoti sisu ja luusis ebameeldivalt intensiivselt me läheduses. Tõmbasime igaks juhuks nahkarisse ja kõik laabus intsidentideta. Kui vaib oli killitud ja paugu pealt nö kaineks saadud, fantaseerisin, et olukorras, kus ka vahest midagi pooleldi illegaalset parasjagu teinud polegi, aga altkäemaksu lootuses võmminärakad sulle miskit taskusse sokutavad ja pärast vahele võtavad ning mitut tuhandet dollarit nõuavad, ei pruugi võib-olla mitte midagi muud üle jääda, kui tappa anda ja võimalikult kähku võimalikult kaugele põgeneda. Parem oleks muidugi maksta, aga noh, äkki pole piisavalt anda ja ega need sealsed vanglad ole mingid Norra helistuudiotega kriminaalide kuurortid. Taskutesse sokutamist võmmide poolt tuleb ikka aeg-ajalt ette. Igaks juhuks on parem väljas käia ilma taskuteta riietega. Näiteks retuusides või elevandipüksikutes. Teate küll neid – 50% turiste kannab neid vandude piltidega mustrilisi laiu pükse kõikjal Kagu-Aasias.

Mafiosnikud ja eluohtlik laevasõit

Lombokil on teha küll ja veel. Peale mitmete koskede külastamise ümbritseb Lombokit ka hunnik teisi Gilisid peale Trawangani, Meno ja Airi ehk kõige tuntumate. Näiteks Gili Nanggu, Tangkongi ja Sudaki ümber on täiesti fantastiline sukelduda! Gili Meno ümber pesitsevaid hiidkilpkonni küll pole, aga kalaparved on suured, värvilised ja ühe päevase paaditripi jooksul ei taha pead vee alt välja tõstagi. Eriti äge oli näha, et nad seal korallide kasvatamisega tegelevad. Kuigi kohalikud ja hiina turistid ei tea muhvigi korallide haavatavusest ja puhkavad jalga iga koralli peal, kus parasjagu tuju tuleb, ning viskavad meritähti kaldale. Jäime enda päevase paaditripiga ääretult rahule, kui korallide tallumise pealtvaatamine ja märkuste tegemine välja jätta. Pärast noomimist oldi tunduvalt korralikumalt. Nad lihtsalt ei tea, et korallide katsumine kuidagi neid ohustada võiks. Üritasin ka pärast paaditripi organiseerijale selgeks teha, et pangu sildid “Ärge katsuge koralle” ja informeerigu iga paadimeest omakorda turistidele üle rääkimiseks. Proovisin võimalikult lihtsaks teha jutu, et kui pole koralle, siis pole ka kalu ja siis pole teil tööd ning kõik on seepärast väga-väga puuks. Vaevalt, et sellest miskit kasu oli, aga loota ju võib.

Üks tuntumaid vaatamisväärsusi Lombokil on vulkaan Rinjani, mille sees on järv, mille keskel on omakorda veel üks vulkaan. How cool is that? Mitmepäevaste matkadega on võimalik kraatrisse sisse minna, kuid kuna olime juba kaheks nädalaks Lombokile lõksu jäänud esialgses lootuses tunduvalt rohkem Nusa Tenggara piirkonda avastada, siis pidime hakkama lahkumise peale mõtlema.

IMG_5710

Veebruarikuiste suurte meretuulte tõttu oli laevaliiklus suhteliselt etteplaneerimatute graafikutega, nii et Sumbale ja Sumbawale minek jäi seetõttu ajanappuses ära. Küll aga oli kindel soov minna Floresele ja Komodo saartele. Kuna Nusa Tenggaras lendavad ringi vaid kohalikud pisikesed lennufirmad, mille süsteem oli mitu päeva maas ja ühtegi piletit polnud võimalik soetada, broneerisime endale ligi 150€ nägu maksva kolme öö ja nelja päevase paaditripi Lombokilt Floresele, mille jooksul külastada igasugu vägevaid saari.

Sadamalinna jõudes hilines lubatud vanast kalapaadist ümber konverteeritud majutusega turistipaat pool päeva, mis juba eoses tähendas seda, et kõige huvitavamaid osasid tripist tuleb ajaliselt kärpida või sootuks ära jätta. Põhjuseks toodi, et “ootame luba”. Kõik oli algusest peale väga kahtlane. Info, et paadi peal saab lisaks ettenähtud toidukordadele osta kraami juurde, osutus valeks. Neljaks päevaks pidi ette ennustama, mitu snäkibatooni, veepudelit, Bintangi vms tahad tarbida. Kui paat lõpuks saabus, oli tegemist poole väiksema paadikesega lubatust ja meid oli kokku 35 inimest ehk ilmselgelt liiga palju nii väikese ujuki kohta. Laeva meeskond oli hommikust saati veidras poolpurjus olekus ning aina enam tundus kogu ettevõtmine ohtlik tunduvat. Raev ja protestisoov hakkas rahva seas aina kasvama. 35st inimesest ligi pooled hakkasid raha tagasi nõudma. Osad neist said kogusumma tagasi, meie ligi 50€ vähem. Mõnel läks eriti kehvasti, kes vahendajate kaudu oli näo hinnaks pea 500 dollarit maksnud. Olukord läks nii intensiivseks, et kohalikud mafiosnikud kukkusid mind sõimama ja ähvardama. Pikk agooniat täis päev päädis sellega, et sõitsime maruvihasena kiirpaadiga Balile. Õnneks üritasid tuju tõsta kaatrile viie meetri läheduses kaasa trallivad delfiinid. Suurele ja lärmakale kaatrile nii lähedal polnud ma veel delfiine näinud. Kuna me lihtsalt pidime kogema kuuemeetriste mantaraidega ujumist ja nägema vabas looduses komodo draakoneid, siis lendasime Balilt Floresele. Otsus, mida me tagantjärele targemaks saades kahetsema ei pidanud.

DCIM100GOPROGOPR1512.JPG
Lapsed mootorratta seljas on nii tavaline nähtus.

IMG_5835

IMG_5890
romance to the max

 

pildid ja videod: Marlee

tekst: Pok
snorgeldamisvideo muusika: Parra for Cuva

4 thoughts on “Ussifestival, mafiosnikud ja eluohtlik laevasõit / Lombok, Indoneesia

  1. Tere.
    Pöörduksin teie kui teemaga rohkem kursis olevate inimeste poole, et mis oleks Gili saartel mõistlik seenetripi hind, olen hetkel Gili Air’il.

    Päikest 🍄
    Rasmus

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s