Kääbikutemaa, draakonid & elu hobukaarikutel / Flores, Komodo & Gili Air, Indoneesia

Balilt Floresele lennates maandusime lähimale linnale – Labuan Bajole – ebatavaliselt lähedale. Ka suurte kottidega polnud ühistranspordi puudumisel vajadust ülehinnatud taksosõitu ette võtta, vaid jalutasime kõigest poolteist kilomeetrit ja olimegi pea 700km pika ja kaardi pealt suhteliselt peenikesena tunduva Florese lääneotsa sadamalinnas. Eesmärgiks ette võtta meie kõige enam ihaldatud tripp Indoneesias ehk Komodo rahvuspark.

IMG_6010

Veel hiljaaegu vaiksest kalurikülast Labuan Bajost on järk-järgult saamas turistidest kihav keskus, kuhu tullakse peaasjalikult maailmakuulsa Komodo rahvuspargi ja sukeldujate tipp-paikade pärast. Hotelle kerkib siin nagu seeni pärast vihma ja ehitustegevust kohtab kõikjal, kuhu pilk pöörab. Seljakotirändur leiab endale küll odava majutuse, kuid kvaliteet jätab veel kõvasti soovida võrreldes näiteks Bali, Lomboki või Gili saartega, kus 10-15€ öö eest leiab mäekõrguselt paremat kvaliteeti.

Flores on tuntud ka kui kääbikutemaa. Siinsed Manggarai elanikud on põlvest põlve jutustanud lugusid ebo gogo’dest ehk väikestest lameda otsaesisega karvastest inimestest, kes siinsetes džunglites ringi vooranud. Keegi ei pööranud neile erilist tähelepanu kuni 2003. aasta septembrini, mil arheoloogid avastasid Liang Bua koopast kolme aastase lapse skeleti, millel olid täiskasvanu hambad. Hiljem avastati veel kuus jäänukit ja see kinnitas teadlaste seas arvamust, et tegu on uue inimliigi, homo florensisega, kes kasvas ligi meetri pikkuseks ja sai seetõttu hüüdnimeks “kääbus”, inglise keeles “hobbit”.

Laboritestid tõid veel avastusi, et neil oli pähkleid purustav lõug ja ahvilikud käed ning nad elasid kuni ligi 12 tuhat aastat tagasi, kuni kataklüsmiline vulkaanipurse nad Floreselt minema pühkis.

Floresel elab pea kaks miljonit inimest. Kui jätta suuremad islamistlikud sadamalinnad välja, valitseb Floresel põhiliselt katoliiklus. Ometi on eriti just sisemaal ohtralt külasid, kus ei räägita sõnagi rahvuskeelt bahasa indonesiat ja religioon on pigem animistlik. Isegi haritumad inglise keelt kõnelevad Florese elanikud võtavad osa riisikülvamise tseremooniatest, kus animistlike kommete kohaselt ohverdatakse sigu, kanu või pühvleid oma esivanematele.

IMG_5949
Parimaid mereande Indoneesias saime Labuan Bajos. 

Peale Komodo rahvuspargi külastamise on Floresel teha küll ja veel. Siin leidub nii suitsevaid vulkaane, ämblikuvõrgu kujulisi riisivälju, avastamata randu, koopaid, koskesid ja lõputuid võimalusi matkamiseks. Labuan Bajos ei ole see-eest peaagu, et mitte midagi teha. Vähemalt on sadamakai ääres igaõhtune market, kus saime kõige maitsvamaid kalu, krevette ja kalmaare, mida Indoneesias õnnestunud saada.

Maailma lõpus on draakonid

Komodo rahvuspark asub Lesser Sunda saarestikus Nusa Tenggara keskel, jagades viimase lääne ja ida piirkonnaks. Komodo rahvuspark koosneb kolmest suuremast saarest – Komodost, Padarist ja Rincast – ja 26st väiksemast saarekesest. Rahvuspark loodi 1980. aastal, et kaitsta maailma suurimaid sisalikke, Komodo draakoneid, keda leidub maailmas ainult siin ja kes kasvavad kuni kolme meetri pikkuseks ning võivad kaaluda kuni 70kg. Hiljem lisandus kaitse alla lisaks ligi kuuele sajale ruutkilomeetrile maa peal ka 1100 ruutkilomeetrit saarestikku ümbritsevat ookeani, mis on maailma üks liigirikkamaid paiku ja kuulub samuti rahvuspargi alla.

DCIM100GOPROGOPR2957.JPG
Vaade maailmalõppu Padari saarelt.

DCIM100GOPROGOPR2948.JPG

Kohtasime Lombokilt startinud paadi saatusekaaslasi ehk neid, kes nagu meiegi otsustasid potentsiaalselt ohtlikule mitmepäevasele paaditripile Lombokilt Floresele mitte minna. Osad neist võtsid Labuan Bajost kahepäevase ja ühe ööga tripi. Hind oli tunduvalt tagasihoidlikum kui Lombokil räägitavad kuulujutud. Uhket paati ühes kahe wc ja duširuumiga said kõik sadamas enne tripi broneerimist uudistada. Komodo rahvuspargis kohtasid saatusekaaslased veel meie esialgset reisigruppi ehk ligi poolt 35st inimesest, kes siiski otsustasid leppida pisema paadi ja ülbe teenindusega. Nad olevat kuuldu järgi olnud mossis ja tusased – asjaolu, mis kinnitas tagantjärele, et me otsus oli õige, kui loobusime pisikeses paadikeses 35 inimesega nelja päeva veetmisest. Olime ka ise tunnistajaks, kui paaditäis turiste pesemata ja väsinuna neljapäevaselt tripilt lõpuks finišisse jõudsid ja mossis nägudega ühest majutusasutusest teise kõmpisid. Keegi neist mulle tere enam ei öelnud. Ju olid pahased, et Lombokil lamenti lõin. Kuigi mul oli selleks täielik õigus.

Igatahes – otsustasime ette võtta ligi 12 tundi kestva täispika päevase tripi, alustades veidi enne päikesetõusu. Ligi 40€ nägu maksev tripp oli fantastiline! Paadiga Florese saarte vahel ringi loksudes tekkis tunne, et kui elaksime lamedal maal, siis siin on see lõpp-punkt. Nii puutumata, metsik, omapärane ja kauge.

DCIM100GOPROGOPR2796.JPG
Hommikune päikesetõus Nusa Tenggaras. Erinevalt pooltest paadikaaslastest suutsin ärkvel püsida ja ilu sisse ahmida.

Ühe päeva sisse mahtus nii snorgeldamist järjekordsel Pink Beachil ehk roosa liivaga rannal, natuke matkamist ja fantastilisi vaateid mäetippudelt Padari saarel, Komodo draakonid ja kuue meetri laiuste mantaraidega ujumine.

DCIM100GOPROGOPR2967.JPG
Sain paar piffi kauba peale.

Komodo ja Rinca saarel elab pargivahtide sõnutsi mõlemil ligi tuhat draakonit. Külastasime neist Komodot. Kohalikus keeles tähendabki “komodo” draakonit, nii et seal ei kutsuta neid mitte Komodo draakoniteks, vaid Komodo komododeks. Paaritunnisel jalutuskäigul sattusime juba kohe alguses ebatavalisema vaatepildi peale – ligi kolme meetri kaugusel grupist nosis üks täiskasvanud hiigelsisalik metssiga. Vaatepildiga meil joppas seepärast, et draakonid toituvad vaid korra mitme nädala tagant.

IMG_5984

Grupis olime seetõttu, et nii on turvalisem. Gruppi ümbritsesid paar paarimeetriste toigastega pargivalvurit. Viimane turist söödi 1975. aastal, mil üks šveitslane sõna ei kuulanud ja omaette trippima läks. Mõned tunnid hiljem leiti kahe verise draakoni kõrvalt vaid riideräbalad. Komodod pistavad kõik nahka ühes luudega. Vaid pühvlite sarvedele ei pidavat hammas hakkama. Draakonid on saarel toiduahela tipus ja vaenlasi neil pole peale iseendi. Aeg-ajalt söövad nad üksteise mune või poegi, kes kuni umbes viienda eluaastani on võimelised ohu eest puu otsa ronima. Edaspidi nad oma massiivsuse tõttu ronida ei jaksa. Kõhu saavad nad saarel täis veel näiteks teistest roomajatest, lindudest ja nende munadest, väiksematest imetajatest, ahvidest, kitsedest ja hirvedest. Ujuda nad ei oska ja seetõttu on nad neil saartel ka lõksus.

IMG_5994
Giidi taga paistab pesa, kuhu Komodod munevad.

IMG_5991

Paari tunniga nägime nelja täiskasvanut ja paari poega. Viimased tilbendasid omaette ringi. Kõiki neist nägime kõigest mõne meetri kauguselt. Kaks täiskasvanut oli endal kõhud nii täis söönud, et meie vastu eriti huvi ei tundnud ning lihtsalt lesisid. Turvalist distantsi hoides sai nendega isegi koos poseerida. Aga ega palju just vaja pole, et draakon kutupiiluks teeks. Piisab vaid väikesest hammustusest, sest nende sülg on sedavõrd bakteriaalne, et notib maha ka pühvli. Nii nad siis vahel chillivadki hingevaakuva saagi kõrval päevi ja kuni lõpuks saagil sussid püsti ning mugavam nosima hakata. Saarelt tagasi paadile suundudes tuli veel kuues meid veel rannaliivale saatma.

Komodo rahvuspargis on ohtralt hoovusi ja tänu sellele ka äärmiselt rikkalik mereelu. Nende kõige ägedamaks näiteks, millele saime tunnistajaks olla, olid mantaraid. Ülituusad kolmnurksete uimedega lapikud elukad, kellel laiust kuni ligi kuus meetrit ja kelle suu läheb ülisuureks, et rahulikult ringi liuelda ja kõhtu planktonit koguda. Nagu alati, oleks sukeldudes elamus tunduvalt vägevam, sest veepind võib distantsilt vahel liiga kaugeks jääda, kuid ka paadilt vette hüpates snorgeldama minnes nägin ühe ujumiskorra ajal kuute mantaraid! Kolme neist üheskoos chillimas. Majesteetlikud ja rahulikud kui kilpkonnad. Lihtsalt kulgevad ja chillivad ega lase end häirida. Järjekordne kogemus, mida ei unusta kunagi.

Kõige mõnusam Gili

Gili tähendab baha indonesias laidu (ingl. k. islet) ehk tasapinnalist liivast saarekest. Lombokilt viieminutilise paadisõidu ja Balilt ligi tunniajase kiirkaatri tripi kaugusel asuvad Indoneesia kolm kõige kuulsamat – Gili Trawangan, Meno ja Air.

Floreselt lendasime Balile tagasi, et seada teekond Gili Airile, sest Gili T-l ja Menol olime aastaid tagasi käinud. Kiirkaatril Gili T-le suunduvate poolteadvusetute õllevahuste habemetega ja poolpaljaste kräkkidega austraallastega tekki jagades ootasin pikisilmi, et kaater juba Gili T-l ja Menol ära käiks. Saab paadil olevast risust lahti ja olemegi paradiisis, kus kenasti Indoneesiale joon alla tõmmata. Aga emake loodusel on ikka paar ässa varrukast visata, kui põrandal aelevad austraallased aina rohkem su asjade vastu nühkima hakates juba veidi närvidele hakkavad käima. Nimelt sulpsas ligi saja meetri kauguselt veest välja vaal! Täitsa pekkis noh. Ausalt ka ei uskunud, et pea viis kuud reisil olles veel lootust on vaala näha, kui järgmine sihtpunkt Kambodža on. Tiksutasin deep-house’i klappides edasi ja olin Gili Airini jõudmiseni palju paremas tujus.

DCIM100GOPROGOPR3051.JPG
Keskel aeleb homo australiensis. Tunneb ära läppunud haisu, palja tagumikuvahe ja valju kõnepruugi järgi.

Balilt otse Gili saartele pääsemine loodetavasti siiski varsti muutub, sest kolme Gili vahel päevas mitu korda sõeluvad suuremad kaatrid on nii mõnegi kilpkonna oma mootorite vahel ribadeks tõmmanud. Kuuldu järgi pääseb tulevikus Gilidele vaid Lombokilt väiksemate paatidega. Balilt tulevate ajakulu see nagunii ei pikenda, nii organiseerigu juba oma laevaliiklus ümber! Kaitseala siiski ju ja purjus turist ei ole väljasurev liik.

Gili Trawangan on eeskätt tuntud kui pidutsejate saar, mille turistide keskmine vanus 20ndates. Viis aastat tagasi oli seal väga mõnus, piltilus rand, piisavalt ööelu, siblimist ja sigimist täis külakene. Aga kuuldu järgi praeguseks juba räpane ja rõve, sest ega need Austraalia poissmehed siis ka enam vaid Baliga piirdu vaid imbuvad naabersaartelegi, kus pidu, keppi ja põhiliselt malaariatablettidest koosnevaid võlts-extacy tablette õgida. Viimaseid, muide, feigitakse kohapeal poole tunniga valmis. Ükskõik, millist marki parasjagu tahad.

Gili Meno külastajaskonna keskmine vanus jääb 40ndate ja 50ndate kanti. Kolmest saarest kõige rahulikum ja pisem, millele jalutab tunniga tiiru peale. Meno plussiks on üliilus snorgeldamine, mida saab teha ükskõik millisest saare otsast otse rannast vette minnes ja juba unustadki end tundideks hiidkilpkonnadega ujuma, kes on käega katsutavas kauguses ega pane su uudishimustamist üldsegi pahaks.

DCIM100GOPROGOPR3061.JPG
Tüüpilised tänavad Gili Airil

Ja siis tuleb neist kolmest suurim Gili Air, mis on Lombokile lähim. Suurus ei ole Gilidel eriline faktor, sest kõigile neist jalutab maksimaalselt pooleteise tunniga tiiru peale. Ainsaks kiiremaks alternatiiviks on hobukaarikud, sest asfalteeritud teed ja motoriseeritud sõidukid puuduvad kõigil kolmel saarel, andes neile suuresti seetõttu väga cooli vaibi. Ja Gili Airil it’s all about the vibe. Ta on mõnus hübriid Gili T-st ja Menost. Piisavalt melune, kui selleks soovi on, ja piisavalt eraklik, kui peaks olema soovi mõnda melust kuskilt rannabaarist kõrkjaste vahele nahistama tõmmata imekauni päikesetõusu taustal.

DCIM100GOPROGOPR3092.JPG
Gili Airil värvide ja joonistustega kokku ei hoita.

DCIM100GOPROGOPR3119.JPG

DCIM100GOPROGOPR3167.JPG
Päikesetõus Rinjani tagant

Just päikesetõusud on Gili Airil midagi sedavõrd erilist, sest päike hakkab end Lombokil oleva vulkaan Rinjani tagant tasapisi ilmutama, laotades taeva kohati ebamaiste toonidega. Kella viie paiku hommikul SUPitama minnes saab sellest vast maksimumelamuse. Ja seda kujutan ma paraku vaid ette, sest me kohalik semu ehk SUP-laudade kontakt magas sisse. Raske oli ta peale pahane olla. Eriti veel, kui ta meid tema juhatatava lukshotelli spaasse uut massööri testima kutsus. Ja kuna ta mõned kuud tagasi endale tervelt kilo jagu savu korraga ära soetas, et oleks pikaks ajaks muretu, ei pidanud meiegi kordagi muretsema selle pärast, kuidas end muretuna tunda.

DCIM100GOPROGOPR3056.JPG
Bangalo sisevaade
DCIM100GOPROGOPR3057.JPG
Ilma katuseta vannitoas upuvad mõmmid palju rõõmsamini.

Vaatamata koha meeldivusest, on seljarotiränduril ikka hea olla, kui hea hinnaklassiga mõnusa majutuse saab. Gili Airil oli me reisi üks lemmikuid. Kümne euri eest saime endale kena rõdu ja klaasist seintega bangalo, mille teises otsas õues asub katuseta vannituba. Marumõnus on ikka mõmmisid uputades päikest võtta. Hommikusöök ka veel hinna sees. Ja hommikusöögiks on Indoneesias pea kõikjal alati banaanipannkook meega. Kui hästi läheb, siis ka smuuti, kuum jook ja puuviljad sinna kõrvale. Kui kodus saab parimaid pannkooke üldjuhul ikka vanaemalt ja kohustuslikus korras tuleb tüdruksõpra ka kiita, siis Indoneesias teeb pea iga tädike fantastilisi õhukesi pannusid.

IMG_5621

IMG_5623
nasi campur ehk riis milleiganesega, mis parasjagu köögist võtta on.
IMG_5642
2. variant nasi campurist

Gili Air on üks lemmikumaid saari üldse. Elaks või ise hoolimata sellest, et seal on küll väga kenad rannad, aga mitte kõige-kõigemad. Nagu ütlesin, on kõik hea vaibi tõttu. Kliima ei kattu kahjuks mu soovidega suvekuudel Eestis olla, sest seal on samal ajal kõrghooaeg. Ka sissetulekute tekitamisel on valitsus ranged piirangud peale pannud. Nagu kõikjal Aasias, leidub siingi turistiviisaga surfi- või sukeldumisinstruktoreid, aga kontroll on rangem ja karistused krõbedamad. Kui võmmid saarele kontrollreide tegemas, on Facebooki salagrupp Red Alert kohe punane ja sukelduskoolid kahvanägudest tühjad.

IMG_6038

Legaalse töö tegemise on valitsus samuti keeruliseks teinud, sest tööviisa maksab 3000€ aastas ja seob vaid konkreetse firmaga, kus töötad. Mujal ei või. Kohalik välismaalasest sõber kiidab ka sinna rändavaid tütarlapsi taevani. Pidavat olema kõige stiilsemad, seksikamad ja intelligentsemad siin kandis. Aga võib-olla oli tal lihtsalt kiim peal peale hiljuti Indiast saabumist, kus kuu aega pidi isa ja ühe mungaga kloostreid vahet OMimas käima. No ega need püksata tütarlapsed oma võrksärkide, kaelas ja kõrvas rippuvate suurte peace’i märkide ning tatoveeritud kehadega koledad olnud tõepoolest, aga kamoon, ma olen pärit Eestist.

pildid: Marlee

tekst: Pok

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s